USK 

Usk ilma tegudeta on elutu usk,
kuid avarus milleni usk meid juhatab, 
ongi elu ise. 

Elu ei küsi muud kui elamist,
kuid tal siiski on üks vaikimisi tingimus -
tôeliselt elamiseks tuleb armastada.

Arukad teavad, et see kes armastab, 
see valitseb. Nad teavad, et see, 
mida usud, see tuleb sulle. 

Seega armas, vali, mida usud. 
Vali armastada, kogu südamest,
sest armastada poolikult ei ole vôimalik. 

Osaline armastus on värvitud
hirmu toonidega ning ka siinkohal
arukus ütleb - mida kardad, ka see tuleb. 

Armas, kartus ongi karistus. 
Muud karistust pole. 

Mida usud, seda lood, 
nii lihtne ongi. 

Seega, tantsi. Laula. Loo. 
Armastus on tants, laul ja looming. 

Temas on elu, ta on elu ise. 
Ka Jumal, keda salamisi otsid,
tuleb vaid siis kui tunned rõõmu temast. 

Seepärast arukad môistavad,
et rõõmuta ei tule ükski vägi.

Kui armastus külvab,
siis Arm on see,
kes lõikab. 

Ja sul, armas, on alati valik -
uskuda vôi mitte, 
elada või siiski mitte. 

Mina ütleks vaid üht -
unusta see mina ja tema eelistused,
ela, tantsi, tähista ja loo. 

Loo kallis, luba armastus ellu. 
Ta juba ammu ootab,
koputades su südame uksele.

Lihtsalt märgata tuleb,
et see koputus kõlab seest välja,
mitte väljast sisse. 

Seega ole hoolikas,
kuula südamega,
ta ei poolita.


- Seram

ilu

Kus on märkajat,
on ka märgatavat.

Jumal manifesteerib
iseend iseendale märkamiseks


lôputult kaunites vormides,
kui vaid märkajat on.

ilu elab märkajas
ja on igavesti süvenev kogemus,

äärmiselt isiklik,
kuid neelab isiksuse.


- Seram

olen sealt

Igavese elu hing
mind inimteele kandis,

andis suud ja
sônas meelalt,

mine kaunis laps,
mängi selles aias,

leia selles sügavus,
mis sind kannaks

leia selles hôrkus,
märka ilu,

kiida vôlu,
hoia armastust.

see aed on
vôlu aeg,

mis ôpetab
ja avardab,

sôlmib lahti
südame köidikud,

avab taevad
tegelikkuse koidikuks

et inimmeel
ja inimtee,

vaid imetilluke
osa on see,

kôiksuse valguse
väreluse leek,

mânglemas oma
varjatud keelt,

leia see,
mis kutsus sind,

leia need südamed,
ja silmad säravad,

et üheskoos avada
pônevuste väravad,

paradiisi aiad,
hiilgavad ja säravad.

- Seram

looming

Armas,

kust otsid sa Jumalat,
kus arvad elavat seda
kôrgeimat vaimu ja jôudu,
kellele oma vaiksetes palvetes
südamesoove sosistad? 

Kus elab see Jumal,
kes elu hinguseks kogu 
ilmaruumile, 
ning ka sulle, 
mulle, kôigele, 
kus hing saab vormiks? 

Kuidas saaks nii, et ta vôtaks
kuulda sinu ja minu 
igatused ja soovid,


ilmutaks need hingusse,
kui aias sirguv ploomipuu
oma ploomid? 

Kus on see tâituvuste torn,
mis sirutudes taeva poole
samas kindlalt maal,

kuidas luua nagu iidsed 
kuningad ja tsaar seitsme 
maa ja mere taguselt maalt?

Kasvôi natukene, 
kas vôi terakene sellest 
hiilguse kajast? 

Kus on see maagiline
märkamatu tuul,
looja armastav hool? 

Tead, sellega on nii,
sosistab me südamesoov,
mind enda armastuses koo,

tea, et see mis tegelikult loob,
on su enda hool,
sest selles peitub armastuse voog. 

Voolu otsi armas,
katkematut tilkade jada,
mis sinu südamesse 
voolinud raja.

Märgata vaid sul vaja,
mis kôlama paneb su koja.

Jumal on armastus,
ta pole ei miski ega keski,
ta ei ela sônades,

vaid sügavates palvetes,
ridade vahel, 
seal kus avardub elu.

Armastuses peitub vôti,
vastus sinu palvetele.

Ole see, vool, mis embab
kôike kui igaviku hool,

ole see ja sa mârkad,
kuidas kôik siin ilmas
end ise loob. 

- Seram

vabadus

Me ostime
ja otsime,
kuid tegelikult me 
ei muutu kellekski teiseks
ega millekski muuks,
kui vaid aina rohkem
iseendaks.

Miks tahad sa teada, 
mis on ees, vôi
kuhu sa oled teel,
sest sa ju ei tea, 
mis on vôimalik.

Kas oma eesmärkides,
sea sa mitte piire ... ?

Kas vabadus pole mitte
vabadus,

piirideta, olemuslik,
liikumine ja avardumine 
usalduses … 

Kas mitte teadmatus sellest,
mis tuleb homme,
laota aluse tôeliselt


elamisväärsele elule,
suurele üllatusele?

Kas vabadusel saab olla hind?

Kui kôigel siin maailmas on hind?

Kas ikka on? 

Kas otsime ehk kohast, mis kui 
mälestuste ladu,
püüdes leida uut,
vabadust, mida ihkab hing,
kuid otsing ei môista?

Kas vabadus pole mitte
unistus, vaid teadmine,
millestki?

Kas saab olla nii, 
et see üldse on nii,
et unistus vabadusest,

saab olla vôimalik vaid siis
kui sa hetkes oled vaba?

Kas sa saad unistada milleski,
mille reaalsust sa ei koge?

Kas pole mitte, et idee vabadusest
on reaalsus ja unistus, 
mida maailm meile müünud?

Usk vabadusest ...
kuid siiski unistus? 

Kuid aeg on teinud oma töö,
kujundanud hirmud,
kaitsmaks arvamusi,
mida oled ostnud maailmalt,

kahelnud olemuslikkuses 
ja olemise vabaduses.

Kuid kas pole mitte nii,
et unistus on otsus,
ja hetkes, 

mil otsustad seda
jagada, on otsus 
tallanud pöördumatu raja?

kas pole mitte nii,
et kôik teed, 
mis alustad, 
ent jätad
lôpuni käimata, 

sillutavad tee,
loovad palve, 
millega ei mängita?

Kui oled maistnud
vôimalikkust ja 
tajunud unistust, 

unusta oma miljon
vabandust ...

See ei vii sind kuhugi,
sest järgneda saad vaid
oma südame kutsele.

- Seram

olen

Olen môôtmete vaheline laul, 
mida inimkond teeskleb, et ei kuule,

Olen môôtmete vaheline nägemus,
mida teeseldakse, et ei nähta,

Olen olematus, mida pole olemas
ja samas olen ma kôiksus, mis on.

Olen lugu ja olen laul, olen esitaja ja olen 
esitatav, olen esitlus ja olen rahvas. 

Olen kui pôrand, millel keerleb lôputu, 
piiritu tants, minu olemuse môôtmatu tähistus. 

- Seram

vaikus

Kui sa vaatad iseenda sügavustesse,
näed sa ka taeva,

sügavuses vaatad sa kôikidesse
suundatesse korraga,

tajudes ilmaruumi kôiksust ja
iseennast selle hinguses. 

Iseenda sügavuses vaid 
leiad sa alguse ja lôpu,

pôimituna üheks,
aja ringiks.

Ei sa teki ega kao,
pole sa sündinud ja sure,

oled vaid viivuks,
vôtnud kanda aja kuue, 

et sügavuste kajas, 
taas leida end 

kui luule, 
mis endas kannab,

kôikide aegade vaikust,

seda tunnet,
sûgaval, 


vaikset, tuksuvat
kôiksuse rûtmi kaja,

sirutumas end läbi aja.

- Seram