Must Lammas

Tere tulemast!

Siin on su võimalus heita pilk minu maailma.
Soojenduseks mainin kohe, et minu elu on olnud üks eriskummaline rännak, mis on kulgenud kõike muud kui sirgjooneliselt ning etteaimatavalt.
Kui sa otsid miskit kindlapiirilist ja arusaadavat, siis see pole koht sinu jaoks. Mine kohe kuhugi mujale.

Minu elu on olnud erakordselt põnev sasipundar, mida olen saanud arutada juba üle nelikümne aasta. Nüüd justkui tundub, et hakkame kuhugi selle harutamisega jõudma ning sellel kõigel on sügav ja kindel eesmärk. Justkui.

Kui mu avaral liikuval aiaalal oleks silt hoiatustega, siis kindlasti oleks seal kirjas:
ole väga ettevaatlik, sa liigud ohtlikul territooriumil.

Olen kurikuulus igasugu veendumusi, konseptsioone ja teadmisi kummuli keerama ning suunama iseend ja teisi nende päris algupära leidma.
Seeläbi tihitlugu muutuvad maailmad.

Elukutseline Elu Uurimine

Minu suurimaks kireks on olnud ja on elu uurimine.

Ühtpidi mõista minust välja jäävat kosmoloogiat - kuidas ja miks see elu üldse tekkinud on ja mis on meie roll ning koht selle keskel, tegelikult?

Teisalt, mis tüüp see on, keda ma minaks pean? Mis asja tema siin ajab?

Milleks?

Tasakaal

Me kõik otsime kokkuvõttes tasakaalu, rahu ja rõõmu oma eludes. Nii ka mina. Ent elades reaalsuses, kus kõik on pidevas muutumises, on tasakaalu leidmine kõike muud kui staatiline saavutus. Pigem nagu kiikumine - kord natuke ühele, siis teisele poole. Mida rohkem on meil "särtsu sees", seda hoogsam on hoog. Õnneks on kiik siiski sellise ehitusega agregaat, et suurema südikuse korral viib meid üldse ülepeakaela rännakule, ent toob meid tagasi alguspunktiga kohtuma.

Minu jaoks on alguspunkt loodus ja Eestimaa maastikud, eriti rabad. Kui kogen, et olen millegagi rappa pannud, siis on ilmselgelt vaja rappa minna ja taaskord kogeda, et see toimus selleks, et ma teed rappa leiaks.

Imeline on see Eesti keel. Nii vahvad tõed sõnades peidus.

Raba on minu jaoks tasakaalu koht ja üle kõige naudin ma seal lihtsalt vaikselt istumist ja rabaga koos hingamist. Nii õpetab ta mind kuulama, mis on kõige olulisem oskus elus peale sügava hingamise.

Ma ei ole selles väga hea olnud, kuid õnneks end teadlikult treenides omandan seda oskust aina sügavamalt.

Mässaja

Minus üks tõeline mässaja, kes on õnneks äärmiselt loominguline mässaja. Ajas aina enam taltsutatav, ent siiski metsik ja äge stiihia. Unistab ausamast maailmast. Mässaja arvamusel on see maailm vägagi rappa pannud omadega ja vajaks väga suurt kursimuutust. Tõe list muutust. Mitte vaid pinnapealset pahteldust. Seinad on mädad, tundub, et lausa vundamendini välja. Tõenäoliselt on maja isegi nõks vale koha peal. Seega fundamentaalset.

Oma maailmamuutmise karjääriga alustasin juba varajases koolieas, hakates mässama koolisüsteemi vastu, sest see tundus rohkem kariloomadele kui tundlikele inimolenditele mõeldud ja sobivat.

Mulle üldse ei sobitunud kuulekuse treening. See tegelikult õpetas vaid varjama, valetama ja manipuleerima. Kui sellised oskused varajases eas sisse kodeerida, siis nendest lahti saamine on tüütult pikk ja raske töö ning tekitab üksjagu tüsistusi elu kulgu. Sest ennekõike õpetab see iseendale valetama ning varjama oma tegelikke tundeid, mõtteid, tajusid.

Mässajana said saad ka peksa selle eest, et sa mässad. Mida noorem sa oled, seda enam õpid kogema, mida tähendab pime võim, mida saavad kasutada sinu vastu täiskasvanud, kes on milleski veendunud. Nad on valmis minema äärmusteni, et treenida oma armstatud lapsi kuulekuses, unustades enamasti, et lapsed on Jumalale lähemal kui kujutletud kuulekus. Nad kuulevad loomulikult, erinevalt kuulekusest, mis on hirmul baseeruv treening, mida planeedi Maa on viljeletud arutult juba pikamat aega. Pime aeg, mis seal ikka, kehitad õlgu ja püüad ellu jääda selle pimeda rumaluse keskel.

Lapsepõlv

Olin reaktiivne nagu keravälk. Sissepoole küll enamasti. Pealtnäha särav nagu päike, ent ülitundlik, sügavas ühenduses looduse ja kosmosega. Elasin ümbritsetuna inimestest, kes tundusid elavat justkui mingis teises maailmas - kus mõtted, tunded ja käitumine olid kõik omavahel lahus. See oli minu jaoks arusaamatu.

Hakkasin pidama end tulnukaks. Kahtlustasin, et ma olen kusagilt mujalt universumi avarusest pärit - lihtsalt ei suutnud meenutada, kuidas ma selle pöörase kamba keskele siia sattusin. Kus ma sellise pealtnäha arulageda otsuse tegin ja kehastumise avaldusele allkirja andsin? Ausalt, see ei ole eriti mõistlik otsus - kehastuda inimeseks planeedile maa, sellisel ajastul. Rumalus kuubis?

Seega siin ju peab olema mingi sügavam mõte, varjatud, peidetud vormis, sest ükski “normaalne” valgusolend seda ju endale ei teeks.

Vaimse maailma käsitluse vastu minu lähikonnas huvi ei tuntud ning minu ülikirglik huvi kõige vastu näis ajavat paljudel "juhet kokku". Püüti siis mind sirgjooneliselt elama juhendada. Selleks pidin üksjagu koolitust läbima - püüdma väga olla teistele meelejärgi.

Laps ju ikka väga soovib, et teda armastataks ning perekonnast välja ei visataks, kuhugi “puu alla” asumisele saadeta (kuigi arvetsades, et Buddha puu all asumisel valgustus, oleks see vast see tõeliselt vajalik asjaolude kulg). Laps teeb kõik selleks, mis talle tundub piiratud arusaamisega vajalik, et armastus välja teenida.

Ent nagu ajas selgus, on see kahe teraga mõõk - vimm, mis koguneb salaja, varem või hiljem plahvatab.

Minu vimma kütuseks on olnud solvumine, mille all reedetuse ja mahajäetuse tunne - kuna mind on "liiga palju".
Olen pidanud seda küllust varjama, vaka all hoidma ja see on olnud vägagi kurnav ülesanne.

Kujuta ette, et sul on kuuris kestev tulekahju ning kuur head põlevat materjali täis. Kuur põleb, seest, ent väljaspoolt sul on vaja varjata, sest põlev kuur hirmutab naabreid, kuna nende kuurid ei põle ja asjaolude tuvastamisel heidetakse sind koos põleva kuuriga külast välja, uputatakse sohu — nii on parem kõigile.

Alla Surmise Tagajärjed

Olin aktiivne noor, püüdsin täiskasvanu elu hakata elama juba väga varakult. Õnnestusin isegi, vähemal või rohkemal määral. Kopeerisin enda jaoks mitte toimivaid mudeleid. Selles mudelite katse-eksituse testimise käigus oli meeletult keeruline loomingulist mässajat ohjeldada.

Kuna ma olin mudelite kopeerimisega ametis, polnud mul ühtegi märgatavat kunstiannet väljendunud. Kümne peaga lohega võitlemine võttis oma aja.

Tagantjärgi leian, et see viis, kuidas loomingulisust tol ajal koolis ja ühiskonnas kultiveerida püüti, oli minu jaoks lihtsalt ebaloomulik. Liiga sirgjooneline ühe stiihia jaoks. See ju omakorda tähendas, et kogu see loominguline ealajas minus elas sügavamal ja siis purskas kaootiliselt siia ja sinna, püüdes neid elu osasid, mis vajasid struktuuri, loomingu puhanguks muuta. Elasin sel viisil enda ja teiste elu üsna keeruliseks.

Vaimsus

Iseenda õnnistuseks avastasin juba kahekümnendate alguses vaimse maailma käsitluse. Olen selle avastuse hetkest alates olnud erakordselt kirglik elu uurija ja kogu selle mõõtmatu maailmaruumi loonud Arhitekti otsija - mul olid talle mõned isiklikud küsimused.

Peamiselt, what the f…k, dude?

Etteruttavalt saan kokku võtta paar aastakümmet intensiivset otsimist, enda ja teiste hulluks ajamist - mul enam ei ole küsimusi. Vähemalt miks-küsimusi.
Olgu, valetan, vahel on, mõnedel päevadel. Ent enamasti siiski mitte, saan enamvähem hakkama, iseendaga.

Igatahes usaldan, et see reaalsuse disain on geniaalne selleks, et me hakkaksime otsima ning varem või hiljem leiaksime ühenduse selle kõige autoriga - Piiramatu Vaimuga, Jumalaga.

Muud varianti pole, eluga siit muul viisil ei pääse. Surmaga oleme juba proovinud, palju kordi. See on vaid igavese küünlapäeva kordusepisood.

Ühenduses Mitte Olemine Defineerib Tõelise Ühenduse

Olen olnud väga lihtne ninapidi vedada, tohutult sinisilmne, sest ma olen uskunud siiralt, mida inimesed räägivad. Isegi kui nad mulle näkku valetavad. See on mind viinud nii paljude reedetuse ja petetuse tunnete kogemiseni ning sellest tuleneva eraldatuseni, üksinduseni. Kadunud kontakt, arusaam - mida üldse saab usaldada.

Ent minu puhul suunas iga selline eraldumine veel sügavama vajaduseni leida üks erakordne intiimne ühendus, millele saan 111% loota.

Vastasel juhul ei tundu siin elus olemine mingilgi viisil mõistlik ega mõtekas. Minu jaoks on olnud see elu ja surma küsimus - leida Jumal ning seeläbi tõde, mida ma saan usaldada.

Võin öelda, et kirikus ta ei ela. Mośees ega templis ka mitte. Rahas isegi mitte, isegi mitte seal. See lihtsalt on praeguse aja valuuta (current God is in currency). Võimu ta ka ei ihka, ka seal kantsis pole teda. Ent ta valitseb kõike.

Jube huvitav värk, eks. On igal pool, ent samal ajal ei kusagil.

Elab minu sees, sinus kaa, ent samal ajal kodutu. Samas kõik kodud kuuluvad talle.

Ta ongi kodu.

Tema ongi kõikide eesmärkide eesmärk,

Jumala Leidmise Paradoks

Paratamatult käib sellega kaasas selline tunne nagu armastus. Ent see armastus on väga avar ja täiesti käsitlematu. Tema üks põnevamaid omadusi on see, et ta embab kõike. Absoluutselt kõike. Kui armastusse hakata sukelduma, siis ta võimendab kõik, mis sinus on, toob selle pinnale. Isikliku, perekondliku, kollektiivse, kosmilise.

Armastus ei ole arusaadav, ta on kogemuslik.

See täpsus ja kaastunne, millega ta juhib meid välja nõiametsadest, kuhu oleme ekslema sattunud, võtab vaid sõnatuks. See on üle mõistuse. Ta teeb seda nii, et paneb su viimase piirini proovile, juhtides sind tihti teedele, mis tunduvad täiesti arusaamatud ja pööraselt hullumeelsed. Ent ta teab, mida ta teeb.

Ta töötleb igat inimhinge erakordse meisterlikkusega, kuniks sellest avaldub tõeline Jumala kunstiteos.

Seda oleks mulle keegi võinud koolis õpetada - miks me siia maailma üldse tuleme ja et sellel kõigel on palju sügavam mõte kui olla vaid saatuse mängukannid, kes vahendeid valimata püüdlevad enda ellujäämisele ja oma DNA edasikandmiseks, et siis järgnevad põlved saaks samamoodi siin ihade ja hirmude nõiametsas ekselda.

Looming - see on natuke napakate luksus

Selline mulje jäi mulle lapsepõlvest. Kunst on vahva, ent nagu näed, nuheldakse kunstnikke selle ande eest kõvasti, sest nad elavad vaesuses ja on suures osas joodikud, narkomaanid ja/või mingil muul moel ühiskonna heidikud.

Ja siis üldse seda loomingulisust peab õppima nii, et sulle näidatakse ette, kuidas teha. Kui sa seda samamoodi väga hästi teed, saad viie. Kui sellega hakkama ei saa, saad kahe - karistada. Ehk see on äri ja kui sa lakud piisavalt hästi tagumikku, siis võib juhtuda, et sa saad sellel ala ärimeheks. Ent mitte kunstnikuks, sest selleks saab vaid kujuneda, ajas, Jumala hoolikal voolimisel. Ent seda ei oska keegi justkui õpetada, sellest vaikitakse.

Pean ausalt tunnistama - ma viisi ei saanud. Pigem sinna kahe poole ja sellega pandi ka minu "loominguline karjäär" sahtlisse.

Kui mu elu siis kolmekümnendmete keskpaigaks aina enam hästi organiseeritud katastroofi hakkas meenutama ja ma aina enam hakkasin kõike, mida ma tegelikult teha ei tahtnud, pikalt saatma, avastasin: kui üdini aus olla endaga, siis ma olen terve elu salaja unistanud olemast muusik, näitleja, kirjanik. Midagi sinna kanti.

Ent elan täiesti vastupidist elu. Kapis kunstnik, kellel kuur leekides, rääkides endale lugusid, miks ….

No ei saanud - olin elu keeruliseks elanud ja polnud ruumi selleks.

Kui sa laululinnuna elad varese elu ja oled kogu aeg kraaksunud, siis niisama lihtne pole laulu siristama hakata.
Enne seda tuleb end ümber sünnitada.

“Tee midagi tõelist”

"Tee midagi, mis on tõeline" oli mind juhtinud. "Kindlasti oleks hea, kui sa oleksid mingit sorti direktor" oli mul hõimkonnast kaasa pandud suuniste paketis.
Nad valvasid hästi, et nii läheks - seega see pakett oli elav ja kontrollis pidevalt, kas sa ikka saad hakkama piisavalt hästi.

Direktorina oled sa kõva mees ja võid teistele öelda, mida sa tõeliselt arvad - ehk olla aus. Isegi kui sa oled debiilik.
Eriti veel siis pead sa kõike ütlema. Aga kuna sul on võim ja raha, siis peavad teised sind välja kannatama, sest neil pole neid.

Muudad kogu maailma hetkega kerjusteks. Siin on vägi.

No ja nii see maailm ju käib... Lihtsalt leppida tuleb sellega.

Aga ma ei saa nii elada. Pole kunagi saanud. Ma ei saa müüa iseendale, teistele ja eriti oma lastele sellist jama ja öelda: kannatage ära.
No ei saa. Ise ei saa elada selles ja ei saa lasta ka teistel.

Ainuke koht kus tõesti ära tasub kannatada on jäävann,
aitab elu kaine pilguga vaadata. Tervisele mõjub meeletult hästi.

Alati Saab Midagi Ära Teha

Olen püüdnud, nii kuidas oskan. Tohutult palju olen puusse pannud ka ja rappa lisaks siis nüüd.

Uurides igasugu põlistraditsioone sain tõdemusele osaliseks, et üldjuhul ei lasta liidri positsioonile inimest enne 40 eluaasta piiri.

Kui elu koosneb 7-aastastest tsüklitest, kus arenevad meie tahe, tunded, meel ja intellekt, ning 21. eluaastaks “saavutame” esialgse programmeerimise tulemi ja saame hakata vilju maitsma.

Samal ajal sukeldume taas 21 aastaks läbima uues sügavuses neid samu 7 aasta tsükleid ning süvendatult muutma, ümber kujundama algseid programme.

42seks eluaastaks jõuame läbi teise puberteedi (kestab enamasti 35-42) kohta, kus peaksime hakkama aduma, milleks siin tegelikult oleme, mis on meie Elu Kutse.

Eeldusel muidugi, et sa huvi tundsid. Kui uninuna üle nende aastate lasta, siis üldjuhul ei satu enam elu kutse teostusse, vaid hakkad vananema ja elu õhtuks valmis end seadma. Kõik kas elab või sureb. Nii lihtne ongi.

Minu puhul siis see esimene variant - tunnen, et olen siiamaani olnud ettevalmistaval kursusel ning nüüd on minus heas tasakaalus vaikust ja südikust, mille põhjale toetada loominguline väljendus - sõnum ja puudutus maailmale otse südamete südamest.

Eksinud ning vigu teinud olen ma juba nii meeletult palju, et need on nüüd muutunud asendamatuks aardeks - läbi kogemuse omandatud arukuseks,

Väljendatud Looming

Looja ja tema armastus, millest eelpool juttu tuli, aitas mu elu siis nii rappa seda 35-42 vahel, et ma pidin sõna otseses mõttes perseli kukkuma oma elus.

Mulle tehti ajaaken. Korjati ära kõik mänguasjad ja mängukaaslased, et ma end ei saaks hoida mingites muudes tegevustes kui vaid vaikses kuulamises ja tähelepanu pöördmises. Geniaalne plaan - ma küll kohe ei saanud üldse aru, miks kõik nii läks, ja kurtsin kogu hingest. Ent taas - Suur Meister teeb oma tööd suure hoole ja armastusega.

Selgus, et välja kujundamisele läks minu peidus olnud poeet, kirjanik, muusik, laulja ja laiema piiriga pöörase kujutlusega kunstnik, kelle kutsumuseks on läbi ilu, tõe ja headuse reformida tervet ühiskonda.

Tänaseks olen kõikidel ülal nimetatud kunstiliikidel praktiseerides saanud kogemusi koos luues tipptasandil antud aladel elukutselistega laias maailmas. Pean nentima, et võimsa vundamendi on valanud edasiseks too Suur Looja, kes minu elu ülima täpsusega voolimist. Ja selleks ei pidanud ma läbima ühtki koolitust, vaid sügavalt kuulama enda sisemust ja lubama sealt ilul esile tõusta. Olen laulnud ja mänginud pilli suurte meistritega koos laval, tundmata ühtki nooti - ma lihtsalt laulan ja mängin kuulmise järgi.

Sügav kummardus ja tänu on vaid minus helisemas. Kõik need raskused ja väljakutsed on olnud seda väärt, et kogeda, mida kogen siin ja praegu.

"Küsi ja sulle antakse." Ent arvesta, et kõigel on oma hind ja vanast lahti laskmise hind võib tunduda jube krõbe, ent on seda täiega väärt.

Mustad Lambad ja Piirangud

Mustadele lammastele ei meeldi piirangud. Looja, universum, maailm on disaininud nad selleks, et nad tooksid uuendusi ja muutusi ühiskonda.
Nende teekonnad on kõike muud kui kerged - sest nad ei saa endale ja teistele piire seada. Ei ühes ega teises suunas, ja seetõttu mõistetakse nad hukka, sest nad lubavad endale, mida teised ei julge lubada, ent tahaksid salaja.

Seeläbi saavutavad nad teises äärmuses vabaduse ja piiranguteta väljenduse enda jaoks ja elamisele. Seda eeldusel, et nad suudavad leida tasakaalu ja jääda ellu ühiskonnas, mis üldjuhul nad endast eemale tõukab.

Sest nad tunduvad ohtlikud.

Samas tasub meeles pidada, et nad on ka kõige rohkem üksi oma "portsu otsas", mille teket me ühiskondlikult koos oleme soodustanud ja üheskoos ka loonud. Kellegi põlgamine, sest me "tema elu ei mõista", teeb haigeks meid kõiki - ennekõike põlgajaid endaid.

Tõeline meisterlikkus on kõigesse ülima kaastundega suhtuda ja seda ka teistele õpetada läbi oma eeskuju. Hoiduda kuulujuttudest, näpuga näitamisest ja teiste seljataga rääkimisest - meie rahvusspordid. Kellestki teisest rääkides ei ütle see nende kohta midagi tõeliselt, küll aga meie enda jutte jälgides saame jälile, kus me ennast piirame ja mis on meie endi järgmised ees ootavad arengusammud, mida elu meie õuele toob. Siseneme vaid pöördukse kaudu - kogedes esmalt põlatud vastandit, et siis mõista teist poolt. Vaid nii saab tekkida resonants - harmoonia ka erinevate pooluste vahel.

Olen elanud pealtnäha väga vastuolulist elu ja andnud külale palju kõneainest, kuid käsi südamele pannes saan ausalt tõdeda, et ma olen teinud seda sügavaimas usus ja Jumalikel sisemisel juhtusel, mida ma ise enamasti pole ka mõistnud ning seetõttu osanud seletada juhatuse motiive hetkedes kui nad olen saanud. Tagant järgi on siiski Jumalik loogika tabatav.

Osa Kaks Motiividest

Me oleme kollektiivne olem - inimkond. Meie probleemid on kollektiivsed. Kui sa veedad 21 aastat oma elust küsitlemisega ja saad ka vastuseid, hakkad sa ühel hetkel mõistma ka seda, miks asjad on nii, nagu nad on. Et kus see viga koodis on tekkinud.

Kui sa saad selle vea või need vead teada, siis paratamatult hakkavad koitma lahendused - kuidas teha nii, et terve ühiskond muutuks rohkem harmooniliseks ja tasakaalus toimivaks. Siinkohal muutub ka enda lugu rohkem mõistetavaks - sa pead tasakaalust väga välja minema, et mõista, mis on sellest väljas, et siis sellest perspektiivist luua lahendusi. Kui sa seda ei koge, pole ka põhjust. Jääd oma elus mõnusasse heaolusse ja naudid selles kulgemist. See on valge lamba teekond.

Minu jaoks on tõeliselt huvitavad need "mustad lambad", kes elavad kusgil piiri peal ja ammutavad sealt elutarkust, mis on aluseks kollektiivsete muutuste loomiseks. Kogun "musti lambaid" oma elus. Neis elab elusus ja ehedus ning enamasti on nad alistumise ja kaastunde õppetundides väga kaugele arenenud. Neilt on niivõrd palju õppida.

Olen kogunud ülemaailmse mustade lammaste võrgustiku ja seeläbi tean, et nad koonduvad praeguses ajahetkes ja lahendused, mida nad endas kannavad, keerab selle maailma kõige paremas mõttes pahupidi. Õigemini - maailm, mis on olnud pahupidi, saab keeratud nüüd teise nurga alla.

Erinevalt paljust muust maailmas toimuvast, mis toimub isikliku kasu ja võimu suurendamise nimel, on nad koostöö meistrid, sest nad toimivad ühtsusteadvuses nagu linnuparv.

Oleme ärkamas, suurelt!

Järgmise kümne aastaga muutub meie maailm rohkem kui kunagi varem. Meie olemise viisid ja rollid siinses elus osalemises - kardinaalselt. Kõik, mis on automatiseeritav, automatiseerub, samal ajal individualiseerudes.

Kaob valdav enamus töökohti, sest neid pole vaja enam. Loomingulisus saab suurimaks vooruseks. Enese ja teiste piirangutesest vabastamine saab olema üks suur kollektiivne pühendus.

Ent tasub meeles pidada - see kõik ei pruugi väga lihtsalt tulla, vaid siin on meil oma kannatuste teekond vaja läbi käia, sest loobumise hind sellesse, millesse on investeeritud, ent mis tegelikult ei tööta, tuleb tasuda.

Leidke oma elus üles mustad lambad - nemad on need, kes teavad teed. Ükskõik kui mustad nad teie arust pole ka tundunud, on neil südamed avatud ning nad on valmis aitama igat üht, kes neilt abi küsida julgeb.

Töö Minuga

Mulle meeldib aidata teisi. Inimestel on niivõrd huvitavad ja unikaalsed elud, et ma suurima heameelega kuulan nendest eludest. Olen vahelduva eduga "terapeudi" tööd teinud paar aastakümmet. Olen õppinud hulka igasugu metoodikaid ja tarkusi - olgu nad siis tööks meele, emotsioonide, keha või üldse vaimu tasandil.

See erinevate teadmiste ja oskuste omandamine on olnud mu suurim kirg. Ent see, mida ma nendega täna peale hakkan - ma liigun intuitiivselt. Mul ei ole kindlat metoodikat, kuidas ma inimesele lähenen. Ma kuulan teda, vaatan teda ja siis märkan neid asju, mis minus esile kerkivad. Peegeldan, mida ma kuulen ja näen - tihti aitab see palju.

Kõrgeim tervendus on mõistmine, mis on haigeks teinud, ning siis selle muutmine. Mulle aina enam tundub, et mina ei tee üldse midagi, aga inimesed minuga eesmärgipäraselt koos olles saavad vastuseid ja nendega "juhtub midagi".

Seetõttu on mu "metoodika" natuke omapärane - ma eelistan teha seansse looduses, näiteks rabas. See on parim töölaud. Sina kuuled end, mina kuulan sind ja vaimsed maailmad saavad tänu eetri puhtusele teha oma töö sinu ja minu väljades.

Senikaua jätkan siin oma tegemistega, mille keskmeks on sügavama harmoonia ning tasakaalu loomine - endas, teistes, ühiskonnas, maailmas.

Aitäh lugemast ja kaasa elamast!

Seram



Teised minust räägivad …