On üks aed, Pärsia südames, mida ükski kaartmeister pole kunagi kaardistanud. Selle väravad on tulest ning selle hoidja on olend, keda oled kogu elu tundnud, kuid kellega pole kunagi tõeliselt kohtunud. Sufid kutsuvad seda aeda “nafs” – hing, mina, ego. Nad ütlevad, et selles aial on seitse kambrit, igaüks tumedam ja ohtlikum kui eelmine, kuni jõuad sisemise pühamuni, kus toimub midagi imelist. Aednik mõistab, et ta ei olnud kunagi aiast eraldatud. Järgnevas liigume läbi nende seitsme kambri.
Mõtle sellele — iga ärevus, mis sind kell kolm hommikuti kimbutab iga käitumismuster, mis suunab sind enesehävituseni, iga mask, mida kannad nii veenvalt, et oled unustanud oma näo – kõik see on ego rääkimas.
Aga mis ego?
Sufid mõistsid seda, mida tänapäeva psühholoogia alles hakkab mõistma: mina ei ole monoliitne. See on redel, varjudest ja valgusest, mis laskub kuristikku ja tõuseb müstikute poolt “Armsaimaks” nimetatava suunal (inglise keeles Beloved).
Jung veetis kogu oma elu selle sama müsteeriumi ümber ringeldes, lääne poolsest küljest. Ta nimetas seda individueerumiseks – teekonnaks killustumisest terviklikkusse, persoonist minani. Ka meie kultuuriruumis on see teekond väga põhjalikult käsitletud ning õpime seda vähemal või rohkemal määral tundma juba koolipingis, küll enamasti selle tegelikku sügavust ja olemust teadvustamata, ent siiski. Meie rahvuseepos Kalevipoeg on selle sama teekonna kirjeldus, ehk mina teadvuse ärkamise lugu.
Nüüd kui me teadvustame siia juurde, et meie rahvuse juured tulenevad mitmete viimase aja käsitluste kohaselt Sumeri ja Pärisa kultuuride südamest, siis see vast annab ka lugejale ühe tugipunkti, miks meile Sufi kultuuriruum hingelähedasena võib tunduda, sest on arenenud ajas samast allikast.
Sufid olid juba kaheksa sajandit enne Freudi „teadvus“ sõna kasutamist kaardi joonistanud. Nad kutsusid seda seitsmeks „nafsi“ kambriks ja see jääb inimpsüühhe kõige karmimaks ja ausamaks kaardistuseks, mis kunagi loodud. Küsimus pole selles, kas sa seda teed käid – sa oled seda juba käimas. Küsimus on selles, kas teed seda magades või ärkvel.
Vahemärkusena, Islam (araabia keeles الإسلام al‑islām) on araabia keele sõna, mis pärineb juurest s‑l‑m – tähendades rahu, allaandmist ja turvalisust.
Tänases päevas kaldub meie läänelikus kultuuriruumis olema üsna võõristav ja eelarvamuslik suhtumine Islami, mis minu isiklikul hinnagul ja vaatlusel põhineb selle, et me lihtsalt ei mõista seda. Tasub arvestada, et islami juured on sügavamad kui Prophet Muhammedi algatus 7. sajandi alguses, mille käigus hakkas ta avalikult õpetama monoteistlikku usku. Enne islami ilmumist oli Araabia poolsaarel elanud mitmekesine, peamiselt polüteistlik ja tribaalne ühiskond, mille elu põhines kaubandusel, suulisel traditsioonil, kohalikel jumalatel ja tugevatel hõimustruktuuridel.
Islami kuldajal, kui Euroopa uinus oma pimedas ajastus, muutusid Bagdad, Córdoba ja Nishapur linnad teaduse ja vaimu sulatusahjudeks. Tähetargad olid ka luuletajad; arstid uurisid nii ravimtaimede kui südamevalu farmakoloogiat. Pärsia sufismi traditsioonis kerkisid esile suurimad psühholoogid ennekaasagses maailmas, mitte kliinikute ja diivanitega, vaid armu sügavusest tulvil luule ja keerlevate tantsudega, mis võisid eneseteadvuse illusiooni purustada kui klaasi. Õpetus seitsmest „nafsi“ – ego seitsmest tasemest – ilmneb kõige selgemalt suurte sufidemeisterite töödes – Rumi, Attar ja müstik Al-Ghazzali.
Araabia sõna „nafs“ on hullumeelselt mitmetähenduslik: hing, mina, ego, psüühhe, hingus ja olemus. See on sinu kogu psühholoogiline olemus – soovid, hirmud ja „mina“-tunne. Sufi õpetuste kohaselt on nafs arenev nähtus. Oma madalaimal tasemel on see türann, deemon, iga patu ja kannatuse allikas. Kõrgeimal tasemel muutub see jumalikule läbipaistvaks, peegliks nii poleerituks, et see peegeldab vaid Jumalat. See pole metafoor; see on hinge diagnoosimisjuhend, täpselt nii täpne kui mis tahes diagnostiline ja statistiline käsiraamat vaimsete häirete kohta, kuid lõpmata ohtlikum, sest hinge diagnoosimiseks pead olema valmis muutuma nii arstiks kui patsiendiks, nii süüdistajaks kui süüdistatavaks.
Esimene tase, nafs al-ammara, on käskiv mina – kurja käsutav ego. Enamik inimkonda elab siin, tihti kogu elu. See sosistab: „Sa väärid seda“, kui sirutad kolmanda joogi järele, ja nõuab kohest rahulolu. Jung nimetas seda varjuks, integreerimata pimeduseks meis. Alkeemilistes mõistetes on see nigredo, lagunemise mustumine. Kaasaegne kapitalism toidab seda lõputute varjatud soovide voogudega; sotsiaalmeedia annab talle lava, kus õiglust lavastada ja samal ajal kaebust kasvatada. Eneseabi tööstus pakub lugematuid tehnikaid külluse manifesteerimiseks, ilma et kunagi küsiks, kes on see manifesteerija.
Selle taseme ületamiseks pead seda esmalt nägema – mitte hindama, mitte alla suruma – jälgima, kuidas valetad, kerid, ostled, raevutsed, ratsionaliseerida ning saama tunnistajaks omaenda türannile. Alles siis muutub võimalikuks teine tase: nafs al-lawwama, süüdistav mina. Siin ärkab ego oma korruptsioonile ja kogeb õudustunnet sellest, mida näeb. Süütunne asendab alateadliku kurjuse. Varaste lood, kes pärast aastatepikkust varastamist kirikus nutavad ja end lunastamatuks loevad, illustreerivad seda lõksu. Jung nimetas seda inflatsiooniks, mis järgneb varjuga kohtumisele. Süüdistav mina hõivab ikka enesekeskse koha kohtusaalis, nüüd süüdistajana mitte süüaluse rollis.
Kolmas tasand, nafs al-mulhima, on inspireeritud mina. Sundivus annab järele ja avab teed intuitsioonile. Sufi Meistrid kirjeldavad seda kui hetke, mil vaimne sõdalane hakkab eristama ego sosinaid Vaimu sosinatest. Metafoorid pilliroost tehtud flöödist, kus vajalik osa on pilliroogikust ära lõigatud ja õõnestatud, et saada pilliks, kujutavad seda olekut: inspireeritud mina laulab igatsusest Allika poole. Jung nimetaks seda transtsendendseks funktsiooniks, alateadvus räägib teadvusega, et juhtida individueerumist. Kuid inspireeritud mina võib joobuda oma kogemustest, ajades omavahel segamini saatja ja sõnumi – vaimne materialism, mis muudab meditatsiooni uueks rinnamärgiks.
Neljas tase, nafs al-mutma'inna, on rahulik mina. Koraan räägib hingest rahus, naasemas oma Issanda juurde rahulolevana. Siinne rahu pole passiivne teadmatus, vaid rahu, mis järgneb karmile vastasseisule kõigega, kes sa oled. See peegeldab stoikute õpetust, et vabadus peitub kontrollitava ja mittekonrollitava eristamises. Rahulik mina alistub Jumala tahtele, avastades, et selle sügavaim tahe ja Jumala tahe pole kunagi eraldi. Jung nimetaks seda anima ja animuse integreerimiseks, mehelike ja naiselike põhimõtete leppimiseks psüühhes.
Viies jaam, nafs al-radiya, on rahulolev mina – tänulikkus mitte ainult heade asjade eest, vaid olemasolu enda eest kogu selle kohutavas ilus. Müstikud, kes õnnistavad oma hukkajaid, kes leiavad Jumala vähist ja katastroofidest, kehastavad seda olekut. See pole alistumine, vaid aktiivne osalemine oma saatuses, saatusearmastuses (amor fati). Jung nägi seda Ise jõudmisena, kus ego saab teenriks ja kanaliks Ise avaldumisele.
Kuues tase, nafs al-mardiya, on Jumalale meelepärane mina.Otsija ei otsi enam; ta saab selleks, mida Jumal temalt soovib. Pärsia müstik Bayazid Bastami väljendas seda: „„Nagu madu koorib oma nahka, koorisin ma end ja nägin, et olen Tema.“ Siin ühinevad subjekt ja objekt; Jumalik animeerib otsija liigutusi.
Seitsmes ja lõplik tase, nafs al-kamilah, on täiuslik mina. Hing läbib hävingu ja naaseb Jumalas olemasoluna. Keel ei suuda seda väljendada; müstikud vaikivad või räägivad paradoksides. See sarnaneb kristliku theosis’i, budistliku nirvāṇa ja hinduistliku mokša kontseptsioonidega – seisundiga, kus individuaalne mina ei ole enam eraldatud Jumalikust. Jung nimetas seda enese saavutuseks, ego tahtlikuks ohverdamiseks, rõõmsaks alistumiseks suuremale mustrile.
Nii liigub teekond sisemisest türannist läbi süütunde, inspiratsiooni, rahu, tänulikkuse, Jumaliku joonduse ja lõpuks täiusliku Ühtsuse. Iga tase peab surema, et järgmine sünniks, ja lõplik surm on ego surm – mitte hävinguks, vaid integreerimiseks, sublimatsiooniks millekski lõpmatult suuremaks. Aed ootab, seitse kambrit seisavad avatuna ja Armastatu hüüab sinu nime.