V A I K I M I N E

Sõnatu sisemine mõttevaikus

Vaikimine on midagi enamat
kui vaid rääkimise puudumine.

Vaikimine on eelduseks isikliku muutumise
sisemisel teel ja samas sel teel ka
esimeseks sammuks.

Vaikimise kaudu leiab inimene tee endasse,
palvesse ja kahekõnesse Jumalaga —

ta leiab oma Tõelise Igavese Olemuse.

Müra teeb inimese lausa haigeks.

Paljud on leidnud vaikimise tervistava toime idamaiseid meditatsioonitehnikaid praktiseerides ja seavad nüüd vaikimise aukohale, kõrgemale teistest religioossetest väljendusvormidest.

Kes segab vaikimist, see näitab sellega oma võimu teiste üle. See võtab teistelt ära vaikimise ruumi. Kui mu see valitseb vaikus, suhtlen ma teistega sõbralikult ega pea oma vaikimist katkestama. Vaikimine ei tähenda suhete puudumist, see on hoopis üks iseloomulik väärtus. Sõbralik vaikimine loob õnnestava vaikuse õhustiku.

Vaikimine kui vaimne ülesanne, mis nõuab täielikku pühendumist.

Vaimine on vajalik oluliste hoiakute harjutamiseks ja kahjulikest vabanemiseks, võitlemiseks egoismi vastu ja põhiliselt enese Jumalale avatuks tegemiseks, tühjendamiseks. Mungad kasutavad vaikimist südamepuhastuse ja sisemise rahu rõõmsameelsuse eest võitlemise vahendina. Esmalt on see kasulik oma keelega tehtavate pahategude vältimiseks.

Rääkimise ohud

>>> Esimeseks rääkimisega seotud ohuks on uudishimu, janunemine teadmiste järele. Uudishimu tekitab hajevilolekut, kõikide asjadega korraga tegelemist, sellest tuleneb pealiskaudsus ja endast eemalolek. Võimetus Jumalale keskenduda.

Lobisejate kohta on öeldud: „Head on nad küll, aga nende valdusel pole väravat ees ja igaüks võib lauta minna ning sealt eesli kaasa võtta." Siis kui lobisetakse, mida sülg suhu toob.

Kui ei suudeta midagi endale hoida ja lobisetakse kõik välja (nii hea kui halb), siis jätab see mulje pealiskaudsusest, mitte sügavast inimesest. Sellisel pole mingeid saladusi. Ta ei oska saladustega elada ega jaksa neid hoida. Sellepärast ei suuda selline inimene ka saladustesse süüvida. Ta hävitab need, sest peab nendest kohe teistele rääkima. Taolises pidevas rääkimises peitub lõppkokkuvõttes hirm saladuse ees, võib-olla lausa hirm Jumala ees, oma ego lakkamise ees. Rääkimise abil tahetakse kõikidele asjadele nimetusi anda, muuta neid ülevaatlikeks, läbipaistvateks, vahendatavateks ja lõppkokkuvõttes nende üle valitseda.

Kui ma räägin millestki, siis teataval moel ma ka valitsen selle asja üle. Järelikult ei saa see minu üle valitseda. Vahel on nii, et mõned inimesed hakkavad sellepärast võimalikult kiiresti rääkima, et hoida teisi endast eemal ja hiilida kõrvale tegelikust vestlusteemast, mis ise sisemusest ülesse kerkiks.

>>> Teine rääkimise oht on teiste ülekohtumõistmine.
Me aina levitame mingit teavet teiste kohta. Teised on ju nii huvitavad. Nende kohta on alati kõneainet.

Sageli teistest rääkides kõneleme me tegelikult iseendast, kuigi me seda endale ei teadvusta. Räägitakse asjadest, mida tegelikult soovitakse endale, või siis asjadest, mis käivad närvidele, provotseerivad mingil moel või teevad ebakindlaks. Kuid teistest rääkides ei teadvusta ma endale, et tegelikult räägin ma iseendast ja oma probleemidest. Sedasi ei juhigi see mind suurema enesetunnetuseni, vaid vastupidi - sel moel hiilin ma ausast enesevaatlusest kõrvale. Teistest rääkides eemaldutakse iseenda reaalsusest. Kui vaikselt vaadelda, siis tähelepanelik kuulaja saab aru, et teistest kõneldes reedetakse seda, mis endal südamel. Tähelepanelik kuulaja saab meie kõne põhjal aru, mille ümber me mõtted pidevalt tiirlevad, millega me tegeleme ja mis muredega me oma sisimas võitleme. Oma keelega reedame me teistele oma tundeid ja soove, oma kavatsusi, motivatsioone, oma probleeme ja komplekse.

Kõik, mida me ütleme, reedab selle, mis peitub me südameis.

>>> Kolmandaks rääkimise ohuks on kuulsus janu, tähelepanu vajadus. See, kes palju räägib asetab end sageli toimuva keskpunkti, selline inimene räägib pidevalt vaid iseendast, püüdes end seada paremasse valgusse ja igati upitada.

Lobisemishimu on edeva kuulsusjanu troon, millel istudes mõistetakse iseenda üle kohut ja kuulutataks iseennast kogu maailmale." Rääkija tahab, et teda kuulataks ja tõsiselt võetaks, sageli ka tunnustataks või imetletaks. Enesele märkamatult väänatakse siis sõnu nii, et need tooksid tunnustust. Sel moel on rääkimine tihti oma kuulsusjanu rahuldamine.

>>> Neljandaks ohuks on oma sisemise valvsuse unarusse jätmine. „Pesuruumi pidevalt avatud uksed lasevad ruumil maha jahtuda, nii laseb ka lobisemishimuline oma väel hajuda".

Vägi tuleneb endas olemisest, Jumalaga vahetust koosolust, või Jumala mäletamisest. Kui ma räägin siis ma lahkun pidevalt oma keskmest. Rääkides ületan ma oma sisemisi piiranguid, mille ma olen endale seadnud oma tunnete ja mõtete paremaks korrastamiseks.

Vaikimise kadudes areneb omamoodi sisemise rüvetatuse tunne. Miks ma pidevalt end kuidagi räpasena tundsin - lõpuks selgus, et selle peapõhjuseks oli piisava vaikimise puudus. Ma teadvustasin, et sõnad sünnitavad mu ellu kahetähenduslikke tundeid. Ikka hiilib ligi midagi, mis määrib õhkkonda, mida aga ei juhtu vaikimise puhul.

Mingil seletamatul moel vähendab rääkimine mu võimet olla ärgas ja avatud ning muudab mind enesekeskseks.

Võimatu on süüa ilma elusolendit tapmata - nii juhtub tihti ka tunnetatavaga kui sellest rääkida, või mõne sügava saladusega, mis annab väge.

Me ei peaks kartma rääkimist ja ei peaks arvama et kohe saame veatuks. Me ei pea pidevate süümepiinadega maadlema, muidu muutume ise elavaiks süümepiinadeks. Palju targem on ühendada oma kahemõttelise kõnelemise kogemus selle kindlustundega, et Jumal on meid omaks võtnud just sellistena, nagu me oleme. Ei tuleks kunagi kahelda Jumala armulisuses.

Vaikimine kui kohtumine iseendaga

Vaikimine on iseendaga kohtumise tee. Sageli tabame me end iseenda eest põgenemas, ja me ei kannata seetõttu üksiolekut. Ja kui oleme üksi, siis ikkagi otsime endale ilmtingimata mingit tegevust.

„Praegusaja inimesel on raske üksi olla; tema jaoks on niimoodi suisa võimatu tungida oma mina juurteni. Kui ta on jäänud juhtumisi oma vaiksesse kambrisse ihuüksi ja seisab sammukese kaugusel Jumala, Oma Tõelise Olemuse tunnetamisest, siis paneb ta ikkagi kohe raadio või teleri mängima, või leiab omale mingi tegevuse."

On palju vahendeid ja võimalusi, mille abil saab kergesti iseendast kõrvale hiilida. Mõned inimesed ei suuda olla ilma tegevuseta, nad lihtsalt ei saa istuda ja vaikida. See teeb neid närviliseks. Nad peavad millegagi tegelema. Nad kas koristavad oma toa ära, istuvad arvuti taga, surfavad internetis ja tunnevad vajadust oma e-posti lugeda, või nad lihtsalt planeerivad midagi.

Vaikimine ei tähenda pelgalt seda, et ma ei räägi. Vaikimises ei haara ma põgenemisvahendite järele, vaid suudan olla mina ise - kõigega leppida ja kõigele otsa vaadata, hinnanguid andamata. Ma ei loobu mitte ainult rääkimisest, vaid kõikidest sellistest tegevustest, mis viivad mind enda juurest eemale. Vaikinisega sunnin ma end olema iseendas. Ka ei paku ma endale pidevalt mingit mõttetööd või intellektuaalseid uuringuid ja ei kogu teadmisi, infot jne.

Algul pole vaikimine sugugi lihtne. Vaikseks jäädes tekivad igasugused mõtted ja tunded, emotsioonid ja meeleolud, hirmud ja masendumised. Päevavalgele tulevad allasurutud soovid ja vajadused. Mahasurutud viha võib taas kerkida pinnale ning meenuvad ütlemata jäänud või rohmakalt väljendatud sõnad. Vaikimise esimestel minutitel tekib sageli sisemine segadus ja oma mõtete ning tunnete kaos. Seda kaost on väga valus välja kannatada. Oma sisemiste pingeallikatega kokkupuutudes tekib meis hirm. Vaiki olles aga ei saa me sellistest pingetest mööda hiilida. Vaikides õpime me ennast tundma. Vaikimine on justkui meie seisundi analüüsimine, kus me ei heida endale enam midagi ette, vaid lihtsalt kaeme meis toimuvat.

Lainelisus ...
Paljudele on see kogemus niivõrd ebameeldiv ja isegi koormav ning hirmutav, et nad ei suuda pikemat aega vaikida. Nad peavad sellest kellegagi rääkida saama ja peavad teistega oma muresid jagama. Rääkimine aitab neil pingetega toime tulla. Probleemide sõnastamine võib meie sisemisse segadusse selgust tuua. Sisu soojuse hoidmise puhul aga lahjendada ja tõhutuks teha.

Aeg-ajalt on lausa hädavajalik ühe inimese olemasolu, kellele oma kuhjunud muredest rääkida. Üks konkreetne ja kindel inimene. Sellest ei pea paljudele lobisema. Kui tahetakse aga sellisel puhul edasi vaikida, siis peetakse ennast uhkeks ja arvatakse, et suudetakse kõigega ise hakkama saada, siis see kapseldab südame mingi jäise katte taha. Valmidus oma sisemisest olukorrast teada anda kogenud inimesele lahustab kuhjunud pinged ja toob selguse.

Oma mure jagamisel kellegagi võib olla väga tervendav toime. Kuna paljud tänapäeval ei oska enam tõeliselt suhelda, siis peavad nad uuesti õppima end väljendama, et kogeda vabanemist sisemistest pingetest. Paljud kannatavad selle all, et ei suuda rääkida asjadest, mis teevad neile sügavas hingesopis haiget. Nad neelavad kõik probleemid alla, söövad viha, valu ja pettumuse enda sisse, muutuvad seesmiselt kibestunuteks ja saavad selle tulemusena endale maohaavad. Oluline on õppida endast ja oma haavatasaamistest rääkima.

Ja samamoodi laine teises faasis on jälle mõtete ja tunnete väljendamise kõrval ravimina kohane just vaikimine. Ja see pole siis mitte pelk allasurumine ja tõrjumine. Kui me esmalt vaikides oma probleemi välja kannatame ega tõtta kohe nendest rääkima, siis võib see mõjuda vägagi tervendavalt. Tihti võime me oma hinges toimuvaid protsesse „katki rääkida" ,mis muidu oleks iseenesest lahenenud.

Paljudel on lausa tungiv vajadus paljastada kõiki oma hingeasju kõikidele, aga sellise teistele eksponeerimise kaudu süvenevad probleemid veelgi. Samas võib märgata, et teistele näidatakse sellisel puhul siiski vaid teatud kihti oma hingeasjadest ja seda ka endale soovitud valguses. Rääkimise abil hoidutakse vaatamast hinge sügavamatesse kihtidesse.

Hea on ju oma pahameelt mitte valada kohe teiste peale välja, hoida vaikimisega teatud distantsi ja samas mitte toita energiaga seda viha vms. Ja siis teostada väike analüüs võimalikult neutraalsena, vaibudes iseeendasse. Enne oma meelepaha väljavalamist teiste peale tuleb välja selgitada endas selle pahameele põhjused. Kas meie reaktsioon on ikka adekvaatne? Tihti on viha meie ego eneseupitamine.

Pahameel paljastub tihtipeale siis, kui mõeldakse enda üle järele ja tunnetatakse seda, kui tähtsaks peetakse omaenda vaateid ja ideid. Kui aga Jumal saab taas elu keskmeks ja kui sa suudad end kõikide oma nõrkustega asetada Tema ette ilma häbenemata, siis suudad sa tõenäoliselt ka tõeliselt endale otsa vaadata ja siis ka pisut eemalduda oma pahameelest, et siis seda tasandada, lahustada, mitte endasse matta ja välja paisata.

Vaikimine aitab meil eemalduda oma pahameelest ja vihast. Kui on milleski eksitud, siis tuleb vaikides vastuseid otsida, et süüvida juurteni. Väljastpoolt tulev pinnapealne vastus tavaliselt lahenduseni ei vii, ei lase üldsegi veel küsimusel tõusta, millel ka väge oleks. Pinnapealsete ja väljastpoolt tulevate vastustega me tihti hoiame ära sügavasse olemusse sattumise. Ka kahetsemine võib olla väga omal kohal, sellele järgneva andekssaamise ja andekspalumisega.

Kui see kes peab vaikuses jõudma endasse, tuua sellest vajalikust seisundist rääkimisega välja, siis võib ta sattuda hoopis eneseõigustuse libedale teele, hakata keda iganes süüdistama kõiges või siis hakkab kaastunnet kerjama ja haletsust teistelt välja lunima.

Alguses otsitakse alati süüd teiste juures ja tuntakse end vääriti kohelduna. Vaikimise aeg võimaldab aga endas paremini selgusele jõuda.

Vaikimisel on teisigi ravitoimeid. See võib korrastada meie tunnetest ja agressioonidest pulbitsevat sisemist kaost.

Rääkides võivad välja tulla kõik varjatud ja läbitöötamata emotsioonid. Need lihtsalt vabanevad ja jäävad töötlemata ning neid ei hoita enam tõkete taga kinni, et teisi mitte ohustada. Kuid vaikimine lihtsalt ei suru emotsioone ega agressioone maha, ega peida kaane alla, vaid ohjeldab ja korrastab neid. Vaatab neile julgelt otsa, ei eita neid, kuid ka ei toida neid oma energiaga, ei kiida neid õigeks. Enneaegses rääkimises kerkivad need aktiivsena pinnale aga vaikimises on nad paigal. Neid töödelda, neist läbi minna tuleb just vaikides. Kui veinipudelit liigutada, muutub vein sogaseks, aga pudelit pikali hoides vein settib ja selgineb.

Hiina luuletus: „Kes suudab muuta vaikimise kaudu klaariks häguse; kes suudab vaikida läbipaistmatu selginemiseks; vaikus on solgivee puhastamise võime."

Vahel turgutatakse seda sisemist ärritust, mis igatseb endast väljapoole. Sageli muutub rääkides üks ärritus teisest tugevamaks. Sedaviisi ma sellest teisele teada andes justkui kinnistaks seda ja püüaksin oma ärritatud ütlusi tagantjärele õigustada. Vaikimine seevastu võimaldab ärritust esmalt läbi töötada. Vaikimine ei tähenda, et ma oleksin tundetu. Ma lihtsalt püüan neid vaikides maha rahustada, mitte maha suruda. See pole sugugi lihtne.

„Seda venda taga rääkides andsin ma ju alati teistele teada ka iseendast ja mind sisimas vaevavatest probleemidest. Kuid seeläbi ei saanud ma ise midagi selgemaks." Väline vaikimine võib aidata sisemistel tunnetel maha rahuneda. Eriti siis kui ma ei saa kellegagi hästi läbi ja selle inimese peale pidevalt ärritun, võib rääkimise lõpetamine aidata mul oma sisemisi hoiakuid tema suhtes muuta. Vaikimine on soodus distsipliin teatava soodsa sisemise hoiaku tekkimiseks. Iseenesest ei juhtu midagi. Väline distsipliin, kui sellesse ülemäära ei klammerduta, võib olla suureks abiks, et ka südames midagi muutuks. See ei tähenda lihtsalt ärrituse ega viha allaneelamist. See tekitaks maohaavu. Me räägime praegu just tunnete läbitöötamisest. Just sel juhul võib vaikimine aidata.

Lainetus: Kuid vaikimisest võib saada ka mürk. Kui arvatakse, et teisi ei vajata, et suudetakse ise kõigega toime tulla, siis vaikimine mitte ei ravi, vaid isoleerib. Uhkusest oma murede kellegi teisega jagamata jätmine tähendab, et tahetakse neid ise vägivaldselt vaikides lahendada. Ja enamasti on need siis ka näilised lahendused, sest pole toimunud piisavat energiavahetust, läbiventileerimist, mädaniku lõhn ikka lööb ninna.

Tuleb loota Kõrgemale juhtimisele, et eristada tunnetusega seda, kuna vaikida ja kuna rääkida. Vahel on ju täiesti vajalik (mitte õigustuseks, kuid siiski) oma ärritava käitumisega äratada teistes tähelepanu ja käivitada arengu protsesse, mis panevad liikuma mugavuse tsooni tukkuma jäämisest. Sel puhul tähendaks vaikimine vaid vaga kõrvalehiilimist teistega vestlemisest ja enese ebamugavusest.

Kui ma teistele kohe oma pahameelt ei näita ja esmalt vaikin, siis on mul paremad võimalused tunnetada, kas tasub teistega rääkida ja millise tooniga seda teha tuleks. Selline vaikimise vahelüli aitab selgitada, mis minu ärrituse juures on liialdus ja mille pärast ma ka pärast piinlikkust ja häbi tunneks. Nõnda saan ma teada, kas mu ärrituse põhjused peituvad minu enda või teiste käitumises. Sedaviisi on mu reaktsioon pärast vaikimist asjakohasem. Esimene vihapurskest tekkinud aur on välja lastud ja ma suudan selgitavas vestluses olla asjalikum ning teistega rääkida vähem emotsionaalselt. Selline vestlus kannab nii minu kui teiste jaoks paremat vilja.

Kui me teiste üle kohut mõistes jääme enda vigade suhtes pimedaks, on targem vaikida. Vaikides saab teiste vigades avastada omaenda vigu.

Kui arvatakse, et teatakse täpselt teiste vigu ja need on käegakatsutavad, ei tohiks teiste üle kohut mõista. Sellega ei saavutata mingit õigust ja langetakse kergesti pettekujutelmade ohvriks, tehes end iseenda probleemide teistesse projitseerimise tõttu narriks. Vait olles puudub meil aga igasugune võimalus end eksikujutelmade tõttu lolliks teha.

Vaikimine on olulisemaid loobumisi hinnangute andmisest. See ei kehti mitte ainult väljaõeldud sõnade, vaid ka meie aina ketrava sisedialoogi kohta.

„Näe see inimene aina vaikib, aga oma sisemuses räägib ta tegelikult vahetpidamata. Ja näe, teine inimene räägib küll varahommikust hilisõhtuni, kuid siiski oskab ta vaikida sisemiselt ja ei räägi midagi kasutut."

Me võrdleme end pidevalt teistega. Selleks, et iseend võrdluses paremas valguses näha, teeme me alateadlikult teisi kogu aeg maha. (Ühtsuses aga on see iseenda mahategemine, sisemine enesevägivald). Teiste tegemistes näeme me valesid motiive ja egoistlikke kavatsusi. Enesele teadvustamata anname me pidevalt hinnanguid nendele inimestele, kellega kokku puutume. Meie hinnanguid andev mõistus räägib meis kogu aeg. Kui me loobuksime teistele hinnanguid andmast, neid liigitamast ja nende üle kohut mõistmast, võiksime seeläbi saavutada sisemise rahu.

Teistele hinnangute andmine ei tee meid mitte ainult rahutuks, vaid teeb meid pimedaks ka omaenda vigade suhtes. Teiste suhtes vaikimine võimaldab meil iseennast paremini tunnetada. Me jõuame selgusele, kuidas mõjuvad teistele ülekandmised, mille puhul me kleebime teistele külge oma vigu ja võtame endalt sellega võimaluse neid iseenda juures avastada.

Teiste vead olgu selja taga ja enda omad silme ees.

Kuna me ei tea, mis just ajendab teist niiviisi käituma, siis peame me hoiduma igasugustest hinnangutest ja tõlgendama hoopis enda käitumist. Teiste vigadest saab peegel, milles me tunneme selgemalt ära iseennast.

Vaikimine kui võit pahede üle

Just kontrollimatult tekkivad mõtted näitavad meile meie seisundit. Nad tahavad meile midagi näidata. Kui üldholak on vale, siis vaikides mõtleme me endale välja ka suurepäraseid kõnesid sisedialoogis, milles me näitame teistele nende koha kätte, tõstes esile oma õigust ning üleolekut. Vaikides naudime siis oma viha ja toidame seda oma sisemise argumenteerimise ja sõimu abil. Aga samas on olemas ka teised, kellele meeldib iseennast haletseda. Välise vaikimise katte all teevad nad endale etteheiteid ega näe millelgi mõtet. Ja sageli esinevad need mõlemad pooled ühe korraga ühes inimeses. Kolmandad jälle kujutavad vaikides aina ette kuidas nad elu teatrilaval oma järgmist etteastet sooritavad (ja on sellega end olemise hetkest lahti rebinud.) Nad kavandavad teistele püüdlikult oma rolli etendamist ja ootavad salajas aplausi. Nende mõtted keerlevad aina enda ainulaadsuse juures, ka oma viletsust, alaväärsust ja tõrjutust peavad nad salamisi ainulaadsuseks, samuti ka ohver-, märter olemist jne.

Vaikimine pole vaikimine kui me oma sisimas aina räägime ja räägime. Meis räägivad veel tasakaalustamata tungid ja vajadused, tunded ja meeleolud ning kõnelevad ka edevus ja kuulsusjanu. Väline vaikimine ei näita veel kaugeltki seda, kas oleme õppinud seesmiselt vaikima, kas igatseme VAIKUSSE naasta.

Sisemiselt saab vaikida üksnes see, kes on nende 9 pahe üle võidu saavutanud (õgardlus, ihad, omamisihad, kurbus/ norg, viha, tujutus, kuulsusjanu, kadedus ja uhkus).

Paljud inimesed naudivad vaikides oma haa vatasaamist, kuna nad on omaks võtnud alalise vaese kannataja rolli- ja nad on sellesse nii kiindunud, et keelduvad sellest lahti laskmast, mis siis, et vahel muutub see kõik ahastavaks, aga jonni jätkub endiselt. Nad võiks lihtsalt palvetada ja asjad hakkaksid lahenema.

Kui me endi himudega toime ei tule, ei aita meid paremadki lõõgastusvahendid ja meetodid.

Kui me oleme õppinud sisemiselt vaikima, siis ei eemaldu me sellest ka rääkides. Tihti lööb välja ka sunnitud vaikimisele järgnev vaikimist kompenseeriv vohav, pidurdamatu kõnelemine. Vaikides rääkimisest on olulisem rääkides vaikimine. Rääkida ainult siis kui Vaim meid kosutab.

Alandlikkus tähendab sisemist vabadust ja vaikust. Ma võtan endale vabaduse juhtida tähelepanu puudustele ilma kohtumõistajat mängimata ja sundimata teisi end muutma. Ma jätan teistele vabaduse teha minu märkuste ajel seda, mis neile näib õigem.

Olles Jumalikus kohalolus, ei katkesta rääkimine vaikust vaid jagab seda teistele.

Vaikimine kui loobumine

Vaikimist võib vaadelda eri vaatenurkadest. See võib olla passiivne rääkimast hoidumine, sisemine endassesüüvimine, võitlus valede hoiakutega või positiivne toiming-loobumine.

Vaikimine aktiivse tegevusena ei seisne selles, et me enam ei mõtle ega räägi vaid et me pidevalt loobume oma mõtetest ja kõnest ja muust. Meie vaikimise oskust ei näita mitte sõnade hulk vaid oskus loobuda. Vahel juhtub, et väliselt vaikija ei oska oma sisimas loobuda, kuid just sellest oleneb kõik. Kapseldutakse vaikimisse, et olla teistele kättesaamatu, või et hiilida kõrvale eluvõitlusest, selleks, et vaid kinni hoida iseendast ja oma ideaalpildist.

Paljud peavad vaikimist vastutamatuseks. Arvatakse end vaikides kaitstud olevat, et viga ei saa nende sisemised ideaalpildid, mida nad ülal hoiavad. Sel puhul saab vaikimisest põikpäine enesest kinnihoidmine. Rääkija on alati teistele teataval moel märklauaks ja pakub võimalusi ründeks. Tema sõnu võidakse kritiseerida ja naeruvääristada. Ta võib ka ise ennast oma sõnade tõttu häbistada. Nii mõnigi vaikib sisemisest uhkusest, et end sõnadega mitte paljastada. Sellised inimesed ei suuda loobuda oma täiuslikust minapildist. Aga häbivääristaud saamine just aitabki kaasa oma ego-minast" loobumisele. Loobuda endast", et täielikult Jumalale pühenduda, et oma tõelist „MINA" teadvustada.

Loobumise meetod

Mõtete ja tunnete mahasurumise asemel on oluliselt kasulikum neist nende tekkimise hetkel lihtsalt loobuda. Ja see pole sugugi nende allasurumine, või vastutöötamine. Aga loobuda saan ma ainult sellest, mida ma olen tunnistanud, omaks võtnud ja mitte tõrjunud. Ma ei saa ära anda seda, mida mul pole. Ma lihtsalt distantseerun oma mõtetest ja tunnetest ja jätan neid omapäi voolama ja lainetama. Mõtted tulevad ja lähevad ja ei valitse mind, kuna ma ei pööra neile enam tähelepanu, ei toida neid. Lõpuks nad vaibuvad.

Kui tahetakse ebameeldivatest pingetest vabanemiseks kasutada kehalise lõdvestumise meetodeid ja tehnikaid ilma sisemisi hoiakuid muutmata, siis pole neist midagi kasu. Siis ravitakse pelgalt sümptomeid. Vaja on uurida oma liialdatud nõudeid (teiste, olukordade ja enda suhtes) ja soove.

Millal tekitavad rahuldamata vajadused minus pingeid? Millal tekitan ma ise endale liigse muretsemise tõttu pingeid?

Asutakse vaagima neid vaimseid probleeme, mis pingeid tekitavad. Loobumine on alati loobumine tükikesest iseendast - nii vähenebki ego. Ma pean rusikas käe lahti laskma.

Me kardame oma nõrkusi ja püüame end nende eest kaitsta iseenda loodud eeskirjade süsteemi abil, mida me siis piinliku täpsusega järgime. Me ehitame oma kõrgetest ideaalidest uhke lossi ja püüame seeläbi viia oma pilku aluspõhjalt eemale. Me kardame pidevalt kunagist kohtumist oma nõrkade külgedega ja seetõttu oleme jätkuva pinge surve all, millest tegelikult peaksime hoopis vabanema. Ja kui me hakkame saama aimu sellest, kes me tegelikult OLEME, siis hakkab tasapisi saama eesmärgiks just endast (koos kogu selle piina tekitava komplektiga) loobumine. Loobumine sellest, kes pinget tunneb ja kellel need probleemid on. Pole tundjat, pole probleemi!".

Siin on suureks abiks usaldus Jumala vastu, või Enese Olemuse kogemuslikud vilksatused. Armastatud olemise sügavam olemus on Jumalapoolne tingimatu armastus sellisena nagu olen, või siis ise Enda Armastusena ära tunnetamine.

Laine ja ruum: Lõppkokkuvõttes tähendabki vaikimine ego troonilt maha ronimist, positsioonimuutust, vaatepunkti uut asukohta, teist teadvuse ruumi.

Mida suurem Ego, seda suurem vajadus Jumala järele. Kui Ego pole enam ülekaalus, alles siis saab juttu tulla Eneseteadvustamisest, sest muidu jääb see vaid üheks uueks egot uhkeksajavaks kontseptsiooniks. Ka jumalakontseptsioon, kui pole tegemist elava suhtega, võib ego uhkemaks ajada.

Loobuda ka illusioonist, et mina olen siin kõige kontrollija ja vastutaja.

Loobumine tähendab lahkumist:

- illusioonist, et garanteerin endale tõhusa vaimse praktika abil hea tervise ja rahulolu;

- illusioonist, et suudan ise ennast parandada, oma vigu ja nõrkusi igaveseks ületada;

- illusioonist, et suudan alati olla rahulik ja harmoonias iseendaga;

- illusioonist, et olen selline, nagu on minu ideaalpilt iseendast;

- illlusioonist, et suudan ise 100% oma elu planeerida ja kindlal käel läbi igasuguste aegade juhtida.

Kõige vaatlemine, tunnetamine ja sellest loobumine, distantseerumine. Samastudes ei saagi distantsilt vaadelda.

Me kasutame Jumalat pigem oma täiuslikkuse saavutamise vahendina ega suuda endid ebatäiuslikena Tema hoolde usaldada. Me peame iseennast, oma mõtteid ja tundeid, oma muresid ja ainulaadseid probleeme liiga tähtsaks (oma identiteedi osaks), et lasta Jumalat endale sedavõrd lähedale, et vaid Tema oleks oluline.

“Minu armsad probleemid” ja mina ise nende lahendajana - nii ma säilitan enda uhkust ja ego. Lase oma minevikust lahti ja kasva suureks, aitab sellest ema (mineviku) seelikusabast kinnihoidmisest. See on teatavatest sisemistest hoiakutest loobumine. Vaatle ja leia nad ja nii saad vabaneda ka olulisest tükist oma illusoorsest olemusest. Kui aga ei taha - siis ole rõõmus oma kannatustes, mida naudid, selleks, et püsida selle valeidentiteedina.

Me ei saa liialt kaua klammerduda kellegi või millegi külge. Kõigest tuleb lahti lasta, muidu me ei saa edasi. Loobuda, loobuda, loobuda, lahti lasta - lasta lahti ka see rusikas käsi! Lasta lahti oma kibestumistest alateadvuses, ja oma kadedusest teiste inimeste positiivsete omaduste suhtes.

Oo, minu armasad mälestused mineviku haavadest, no kuidas ma saan küll teist loobuda - kes ma küll ilma nendeta oleks!? Vaikima asudes tekib sisemine vastupanu ja me mõistame, kuidas küll me tahame kõigest kinni hoida.

Vaikimine kui suremine

Ole nagu surnu teiste kiituse ja laituse suhtes.

Tunded ei ole midagi olemuslikku. Minu tõelise ja vääramatu tuuma juurde ei too mind ei viha väljavalamine ega ka positiivsete tunnete väljendamine. Ma pean minema hoopis teisele tasandile. Ma ei saa ennast õigesti määratleda inimeste vaid hoopis Jumala vaatevinklist. Ma mõtestan enda vaid Jumalast lähtuvalt ja loobun oma maisest identiteedist ning leian selle Jumalas. Siis olen ma maailma keskel maailmast vaba. Siis olen ma küll veel selles maailmas, kuid mitte sellest maailmast.

Vaikimise abil sureb pühendunu maailmale endas ja väljaspool, kuigi asub veel siin ja toimib. Elav surnu. Ta elab ainult Tervikule ja seeläbi toimivad ka osad nagu peab. Kui sa oled maailmale surnud, vaid siis võid sa siin elada nii, et maailm sinu üle ei valitse.

Meditatsioon iseenda surma üle. Me peamegi sisemiselt surema, et vabaneda Tõelisele Elule. Vabadus kogu duaalsusest, sest Olemus ei ole tingitud millestki. Kujuta ette, et sa oled juba kolm päeva surnud olnud ja loomulikul viisil kõigest lahti lasknud ja nüüd pead täiesti uues teadvuses edasi elama. Kogu koorem on maha pandud. Alustad puhtalt valgelt lehelt. Nõnda kaob kõik, mis ei ole ehtne ja püsiv.

Suremine (loobumine) teeb meid elamisvõimeliseks. Suremine võimaldab mistahes ülesande suhtes teatud vahemaad ja selgemat pilku ja muredest vabanemist ja lahenduse taipamist.

Vaikimine kui palveränd

Palverännak on vaikimine.

Pühendunu rändab siinses maailmas vaikides. Ta loobub igasugustest kommentaaridest. Kui ma räägin, siis haakun ma selle maailma tegemistesse, olen aktiivne, kommenteerin, kritiseerin või juhin oma korralduste ja käskude abil asju teatud sihis. Vaikimises aga lasen maailmast lahti. Ma loobun maailma muutmast ja parandamast, sest selle maailma kuju on kaduv nagunii. Ma ei püüagi sellele hinnangut anda, sest ma lasen end Jumalal juhtida. Seepärast lasen ma maailmal olla maailm ja käin oma teed Jumala poole siin ilmas, nagu oleks ma võõrsil, kuhu ma ei tohikski pikemaks peatuma jääda.

Valitsedes oma keele üle muutud võõraks (siin maailmas, mis ongi eesmärk). Palverändur ei tohi kusagile kodu rajada. Ta peab edasi astuma. Ka vaikida tähendab loobuda kodus puhkamast, olles sõna kaitse all. Vaikimises rännatakse välja sõna kojast. Inimsõna tähendab koda, kodu ja kaitstust, turvalisuse tsooni, mugavust, seisakut. Rääkides aheldad sa vaimu ajutisse koju.

Kasutades sõnu, kinnistad sa oma elu selles maailmas. Sõna näitab, et sa kuulud siia, inetuste, kujude, vormide, sõnade maailma. Sõna loob duaalsuse, suhteid ja suhtluse maailmaga (elutu illusiooniga). Piisab sellest kui mõtleme, mida tähendab raadio vanale üksikule inimesele. Kui ta kuuleb raadiost rääkimist, siis ta tunneb, et on maaimaga ühenduses. Pühendunu, ennastleidnu aga loobub sõnast ja maailma kaitsest. Ta käib oma sisemisel Teel. Selleks, et Jumalale vastu rännata, muutub ta maailmale võõraks. Ta peab pidevalt lahti laskma ja loobuma kõikidest sellistest sidemetest, mis tahavad teda maailmas kinni hoida.

Kodumaalt lahkumine tähendab loobumist kõigist selle maailma hüvedest. Kui maailm maha jätta, siis ei ole enam mingeid omandusi ja ollakse vaene, puhas, kindlameelne.

Vaikimises loobub inimene sõnade rikkusest. Tal pole enam midagi mille abil ta saaks hiilata ja endast head muljet jätta. Tal pole ka midagi ette näidata, ei mingeid soravaid sõnastusi ega tarku mõtteid. Ta muutub sisemiselt vaeseks, vabaks, puhtaks. Ka mõtetest vaba, sest vaikimine ei tähenda värvikatesse fantaasiatesse laskumist, vaid ka mõtete poolest vaesumist, kus piirdutakse vaid nende väheste mõtetega, mis juhatavad endasse süüvima. (Üldine probleem - mõtete üleaktiveeritus. Vaja oleks vaid vajalikud, suunavad mõtted ja ei enam). Vaid üksikute „Pühakirjasõnade närimine!". Nii saab ka sisemiselt täiesti lihtsaks.

Lahkumine oma varasematest elukäänakutest, oma harjumustest ja pahedest, millega ollakse sisimas sedavõrd ühte kasvanud, et neist on saanud meie veresugulased. See tähendab möödunud elust loobumist ja loobumist oma mineviku tunnetest.

Me peame end lahutama sellest mis on meie südant kammitsenud. Vabaneda tagasiminekust oma möödunud staadiumitesse, oleviku reaalsuse eest põgenemise kaunisse ja muretusse möödanikku, kus näidati teistele oma saavutusi, või kujuteldavasse tulevikku, mida juba ette nauditakse või enese üle seal uhkust tuntakse. Ollakse Isegi nõus muretsema ja hirmu tundma oma tuleviku ees, selle asemel et olevale silma vaadata ja viibida hetkes.

Tuleb lahti lasta kõigist mälestustest, minevikust, surnud mälust. Ennast ja oma minevikku pole vaja tähtsustada. Oleviku Jumala eest ei pea põgenema oma mineviku fantaasitatesse, et seal end oleviku eest kaitstuna tunda. Paljud inimesed naasevad aina oma mineviku juurde ja püüavad pidevalt taas läbi elada oma kauneid kogemusi. (Aga mõned masohismi kaldujad püüavad aina läbi elada oma koledaid ja vapustavaid eluraskusi, kramplikult neist kinni hoides ja nii end õige ja kannatajana tundes, või siis aina süüdistades ja kirudes, ja sellega end õigena tundes - kuna aina süüdistavad ennast...)

Mineviku mälestuste heietajad-hellitajad ei suuda loobuda neist mälestuspiltidest ja tahavad neid hoida oma valduses, et nende abil end välja puhata. Vaikimine nõuab oma minevikust loobumist ja käesoleva hetke kogemist, et lasta endasse ka praeguses hetkes Olev Jumal. Jumalat ei saa kaunistada möödaniku mälestustega. Tõelist Jumalat saab kohata ainult olevikku välja kannatades ja selles vaibudes Olemise Hetke vaikusse.

Minevikust loobuda, tähendab lasta lahti ka valusaist mälestustest, mida me ühtepuhku taas oma vaimusilmas näeme ja mis kisuvad lahti meie haavu ning tekitavad meis kibedust. Kuid mingil hetkel varem või hiljem peame me end nendest haigetsaamistest vabastama ega tohi neid kasutada ettekäändena, miks me siin ja praegu ei suuda õigesti elada.

Ärapöördumine selle maailma mälestustest ja üldse kaduvast nähtamatu, igavese ja oleva poole. Sest meie ühiskond ei ole siin maailmas ja ka mitte kõrgemates taevastes sfäärides, vaid puhtas Olemises, mis asub me siin olles meie südames. Me peame lahti laskma kiindumuslikkuse kõikidesse muudesse kodudesse peale Südame. Seal tunneme end tõeliselt Kodus ja otsingud on seal lakanud.

Siin maailmas rännates ei peaks me otsima püsivat elupaika nii otseses kui ka kaudses tähenduses - mitte kinnistuda. Isegi kloostrisse ei tuleks minna turvalisust otsima, vaid endas selgust saama ja Jumalale ligemale jõudmiseks, kui muidu ei saa ja kui see on isiku saatus. Me oleme võõrad siin maa peal ja peame selle olukorra välja kannatama. Võõras külas, peres, olles külaline, ei hakka sa seal usinalt midagi muutma - see pole sinu asi. Sa ei samastu selle koha ja nende elanikega. Sa jääd kõigile võõraks. Majaline maa peal. Me peame lihtsalt selle olukorra välja kannatama. Me läbime selle vahemaa.

Vaikimine tähendabki siinses maises elus võõrana vastu pidada. Vaikides muutume me millelegi või kellelegi võõraks. Enam ei tutvuta ümbritsevate inimestega. Kõigest tuttavast loobumine. Vaid kaasteelised jäävad orbiidile. Üldjuhul ära püüagi kellegagi saada liiga lähedaseks, sest nad on sulle võõrad, neil on teised sihid ja teine oma kodu, kus nad on kinnistunud oma eludesse", mis sul nendega pistmist. Sul on vaja edasi minna, välja sellest ajutisusest.

Kes on rändur see rändab nagunii. Kedagi ei pea veenma ega kaasa kutsuma. Samuti ei pea jääma kedagi siia lohutama. Kõigil on oma saatus ja vabadus. Keegi pole ilma oma Jumala kohalolust südames. Hea ja vabastav on rännata inkognito - tundmatu ja võõrana. Märka hoolega liigsete tutvuste ja seotud saamise ohtu! See on nii ilus ja meelitav ja nii ihaldatud, ja oleks justkui mingi pääsemise igatsuse täitumine, kui senini on olnud palju sisemist üksindust ilma Jumalata, ja siis tormatakse klammerduvatesse suhetesse, sidemetesse, millest hiljem on end väga raske lahti rebida. Parem tundagi ennast võõra ja siia sobimatuna. See on parim. See pole populaarne, sest üldiselt inim-egod ei tahagi siit vabneda.

Vaikides vabastab pühendunu end sidemetest siinse maailmaga, avades end Jumalale. Siin pole mõeldud mingit radikaalset ja fanaatilist maailma eitamist ja sellest jõuga põgenemist, mis pole Jumalik. Meil tuleb maailm lihtsalt ületada ja transtsendeeruda. Siit väljarändamise teel tuleb meil lasta end hoopis ühel teisel häälel juhtida. Vaikides me alles õpime seda kuulama ja tunnetama. Maailma pole vaja põlata ja vihata, samuti ka teisi, neid kes siia end kinni sidunud on. Ära näe end siin mingilgi viisil seotuna, mistahes ülesande või idee kujul. Meis peab olema tasakaalukas armastus kõige ja kõigi vastu ja et meie juured oleksid Olemises, Jumalas, keset meie maiseid kohustusi.

Vaikimine kui vabadus ja tasakaalukus

Vaikimine kui sellest maailmast lahtilaskmine ja valjarändamine, kui sellele maailmale suremine teeb meid sisemiselt vabaks. Me ei hoia enam millestki kinni peale Jumala. Ja just see saab meie igapäevaseks tööks ja oluliseks teistega suheldes. Kui me töötaksime asjade ja inimestega sellest vabadusest lähtudes, siis ei oleks me pideva pinge all.

Paljud on mingi parem-olemise ja tõestamise paine all ja see pinge ei lase neil täiel rinnal elust läbi minna. Nad kannavad seda seletamatut pinget endas rahulolematusest, alateadlikust jäikusest ja alistamatusest. Liigne püüd perfektne olla ja teisest küljest enda pidev süüdistamine teeb neist robotid, kes ei kuulegi varsti enam oma enda südame häält.

Iga hetke ja päeva tuleks alustada ilma mingite eeldusteta, nullist, rõõmuga, vabalt - süüta ja kohustusteta, ka kohuseid täites - kohused saavad iseenesest paremini täidetud kui kohusetunde koorma all uhke kannatajana ägades.

Kõige selle juures on palve ja meditatsioon väga olulised, sest nende abil leiate oma sisemise identiteedi ja kaitseb teid end mõttetult hävitamast, kui püüate iga hinna eest vastuvõetud olla. Vaikides vaibume endaga kooskõlla, kui me julgelt need esmalt tekkivad „tormid" läbime, kui sisemus vaibub, kui õhk on puhastunud pärast äikest.

Kui oskad kõikide oma tegemiste keskel endast ja oma nõudmistest loobuda, siis suudad töötada rahulikult, ilma sisemiste pingeteta. Siis ollakse maailmast lahkunud ja seistakse ainuüksi Jumala teenimises. Oma tööd ei tehta enam enda ega teiste pärast (mis oli ka tegelikult meelepärane-olla-püüdmine, ehk ikkagi enda pärast), vaid selle töö ja Jumala pärast. Ollakse vabad, asjakohased, asjatundlikud töötama, ilma pidevalt emotsioonidesse laskumata.

See, kes loobub oma toimingutes iseendast (vaesest kannatajast või uhkest tegijast) kogeb sisemist vabadust, milles ta saab end avada Jumalale ja lasta Jumalal teda oma teenistusse võtta.

Vaikimine kui suremine, loobumine, väljaränd, ei käi mitte ainult meie rääkimise, vaid kõikide tegemiste ja suhtumiste kohta. Selle abil saame lahti kõigest, misn moonutab me olemust, lämmatab meie sisimat MINA ega lase meis särada Jumalal. Vaikimise eesmärk on end Jumalale avada, nii, et meie elutegevuses, mõtlemises ja tegudes saaks voolata Jumala Vaim, meie tõeline loomus. Vaikimise abil peaksime saama vastuvõtlikuks Jumala Vaimule ja laskma end sellest juhtida. Mitte meie ise oma kitsarinnalisuses ei määra oma elu, vaid Jumala vaim, kellele me end vaikides usaldame.

VAIKIMINE KUI AVATUS JUMALALE

Vaikimine kui kuulamine.

Siin ei kasutata mitte kreekakeelset sõna silentium, mis tähendab rohkem vaikimise praktiseerimist, vaid taciturnitas, mis tähendab vaikivat hoiakut, keskendumise õhustikku, sisemist rahu, mittehõivatust, mõttevaikust jne. Sisemine keskendumise ruum, kus hing on Jumalale avatud ja ei askelda kuskil keskmest eemal. Valmidus kohalolekuks. See tähendab ka üldist vaikimise õhkkonda ja keskkonda.

Alandlikkus on põhihoiak, kust kasvavad välja kuulekus ja vaikimine. Need kuuluvad tegelikult kokku. Ainult alandlikult vaikides saab kuulata oma sisehäält.

Sõna gravitas tähendab Jumala lähedusest ja kohalolust läbistatust. Vaikida tähendab: Mitte tühistada Jumala kohalolust läbistatust. Vaikida tuleb selleks, et suudaksime jääda avatuks Jumala kohalolule.

Pühendunu elab kogu päeva Jumalale avatuna, Tema palge ees, Tema kohalolu endas tajudes. Jumala lähedalolu, kohalolek, on see ruum, kus ta tunneb ennast koduselt, omaksvõetult ja kindlalt. Õnnistav Jumala ligiolu mässib ta endasse ja läbistab kogu ta keha.

Vaikimine on sisemine hoiak, millega ma avan end mind endasse haaravale Jumala lähedusele. Seega on vaikimine midagi oluliselt enamat kui rääkimast hoidumine. Kõnelemast hoidumine võib toimuda ka hambaid kiristades. Jumala kohalolule saan ma end avada vaid siis, kui ma ei sulge endas midagi, vaid avan üleni, ligipääsu igale sopile endas. See toimub vaid juhul, kui ma purustan enda soomusrüü, et lasta Jumala lähedusel voolata läbi kogu mu ihu ja mõistuse. Selliselt avatuna looduses ringi käies kogen ma Jumala kohalolu kaitseloori, mis ei suru kinni, vaid vabastab ja tervendab mind nii, et tunnen end oma kehas suurepäraselt.

Vaga tõhus on öise vaikimise ja sisevaikuse praktiseerimine, mil tunnetatakse veelgi selgemini olevat igati ümbritsetud Jumala kohalolust, mida siis kohe kuidagi ei soovi segada rääkimisega. Siis tuleb vaikida suurima tõsidusega Jumala läheduse tundmiseks enda sees. Ja see võib panna südame naerma, millele ka keha võib samaga vastata.

Kui vaimsete pühendunute grupis, kirikus, koguduses peab keegi midagi ette lugema, siis peaks ka seda tegema Jumala läheduse tunnetamises, et vennad ja õed saaksid sellest puudutatud ja hingekosutust ning tunnetaksid mis see kohalolu endast kujutab.

Pärast sellist harrast vaikuses olemist ei ole soovitav kohe sellest rääkima hakata, sest siis ei suudeta meditatsiooni ja palve viljadest kinni hoida ja kõik keskendumuses kogunenu lihtsalt lahustub ära kui see valatakse endast väljapoole. Vaikides aga kajab selle sisepalve kõla edasi ja süüvib südamesse veelgi enam. Hoiame tunnetust väärtusliku ja hinnalise suhtes, mis tekib meditatsioonis ja palvetades meie südames, Jumalikus kohalolus sügaval mele sisimas.

Keskendunud hoiak võimaldab ühest küljest Jumalat kuulata, kuid teisest küljest on see reaktsioon juba kuuldule. Pühendunu reageerib oma Jumalakogemusele, eemaldades kõik selle, mis võiks teda edasisel kuulamisel häirida. Aukartlikus vaikimises muutub ta keeletuks teda valgustava saladuse ees. See kogemus kaob niipea kui ta hakkab rääkima. Kogu, kogu, kogu üha enam seda pagasit, seda potentsiaali endasse ja las see olla saladusena, mis ise hakkab seletamatul viisil toimima teiste südametesse. Hõõgu oma Vaimus jätkuvalt. Rääkija sellisel puhul on sinu juurest Jumala ära ajaja.

Kes on just Jumalat kogenud, ei taha seda kogemust rääkimisega hävitada, lahjendada. Las see kasvab ja kosub ja hakkab üle ääre ajama. Nad ei taha end lahti rebida Jumalale avatud olemise hoiakust. Seda eriti surma palge ees olles. Surm on sedavõrd otsustav proovikivi, et seda saab vaid vaikimise najal õigesti sooritada. Üks surev pühak ütles oma kaaslastele: „Palun tehke mulle seda head ja ärge enam minuga rääkige, sest mul on tegemist".

Surres on inimene hõivatud niivõrd tähtsate asjadega, et rääkimine segaks vaid teda ja oleks takistuseks sügava kogemuse saamisel. Ja vahel on vaja mitmepäevast vaikimist, et kosuda sõnade tähtsusetusest. Ma olen keskendunud lahkumisele ja vaatan tagasi vaid juhul, kui kuidagi teisiti ei saa. Juba see siit äraminek on üks suur seiklus, aga mitte selline, millest tahaks pikemalt rääkida, Igasugune teadaandmise vajadus haihtub.

Ma ei saa aga endale lubada luksust vaikida, kui ma tahan seeläbi iseenast nautida, kui ma tahan vaid seda, et mind rahule jäetaks. Ma võin kõikidele nendele, kes minult sõnu ootavad, ainult siis ära öelda, kui ma olen tõepoolest sisemise vaikimisega hõivatud, kui see vaikimine pole pelk eimidagi tegemine, vaid aktiivne sisekuulamine, täielikku kõrbesse, Jumal ruumi minemine, kui ma hoolega kuulan seda mida Jumal mulle vaikimises öelda tahab, kui ma lasen end kaasa haarata seiklusesse, mis mind ootab ausas vaikimises Jumala suhtes.

Vaikimine kui palve täitumine

Palvetamine ilma piltide ja mõteteta - palve kui puhas vaikimine Jumala ees. Sõnatu ja piltideta palve, mis iseenesest voolab - puhas kohalolek, puhas ligiolu. See on Jumala Armu kingitus, mida ei saa harjutada mingi tehnikaga. Taoline palve on eesmärk, mis võib teostuda alles siis kui on läbitud eelnevad astmed.

Algne Tühjus on täidetud Vaikus, kus pole midagi ja kust ei puudu midagi.

Jumalale liginemiseks oma teadvuses on meil vaja Jumala inimlikku kuju, et üldse kuidagi suhtestuda ja oma usulist, harrast sisepüüdlust avaldada, suunata ja nii seda ise tunda üha enam. Meditasioon oma tõelisele Minale võib esmalt olla liiga abstraktne ja el sisalda piisavat ego kihtide lahustamist ning seetõttu ei pääse see eesmärgile. Bhakti (armastuslik Jumalale andumine) aga on selleks ülimalt kohane tee, et jõuda puhtas vaikimises Jumala vahetu kogemiseni. Ja seda ei suuda mitte keegi iseenda jõu abil - see on Jumala Arm ja Tema isiklik kingitus. Ma ei saa Jumalat oma vaikimise ja tühjendamise abil sundida, et ta täidaks mind vaimse rikkusega. See oleks siis vaimne omamisiha, lihtsalt tavalise omamisiha peeneim vorm.

Tõelised pühendunud ei peagi vaikimist teatud meetodiks, mille abil soovitakse Jumalat kogeda, vaid see lihtsalt juhtub nendega, keda Jumala sõna sedavõrd sügavalt puudutab, et omaenda sõnad ja mõtted muutuvad tummaks. Vaikimine on reaktsioon Jumala toimimisele, mitte mingi meetod paremaks palvetamiseks või meditatsiooniks. Liikuda sammsammult, rahulikult, mitte üritada esimese sammuga tippu vallutada. Tippu sa ei roni ise, sinna sind tõstetakse.

Kõik Pühakirjad ütlevad, et vaikimine on reaktsioon sügavale Jumalakogemusele ning mitte vastupidiselt vahend Jumalakogemuse saavutamiseks.

Jumalakogemus loob õige vaikimise. Siis järgi seda kindlalt ja häirimatult. Vaikimine võib küll olla abiks Jumalale avanemise teel ja Tema ligiolu tunnetamisel, kuid sügav vaikimine on alati reaktsioon, mis tuleneb Jumala võimsast ilmumisest endast.

Me suudame luua vaid vaikuse ja keskendumise ruumi, välja, kuid puhast vaikimist ei saa me mingi meetodiga õppida, sest see on reaktsioon, vägeva Jumala ees tummaks muutumine, kelle ees ei kao mitte ainult kõnevõime, vaid kogu mõtlemine. Täielik mõttevaikus. Ja see on Jumala tegu! Kujutlus on mõte ja see tõelises mediteerumises, palves, vaid segab. „Sa ole kehatuna, kehatu ees ja sa tunnetad Olemist!"

Esmalt peame vabanema viha deemonile söödaks olevatest mõtetest, mis hoiavad meid eemale Jumalale lähenemisest. Isegi paaniline Jumala ettekujutamine võib meid lahutada Jumalast. Väga tihti segab mingi deemon end meie palvetamise uhkusesse. See deemon kutsub meis esile kujutlusi ja mõtteid Jumalast nii, et jääme nendesse mõtetesse kinni ega saa enam tõelise Jumalaga kohtuda. See on nüüd Jumala kaudu eneseteadvustamisele lähenemise miinuspool. Ikkagi mõtte takistused, mis-siis, et Jumalast. Kõik mõtted on selles Jumala- ehk Enesetunnetuse ruumis takistuseks. Mõte tähendabki Olemisest eemaldumist.

Mistahes mõtted hoiavad meid Jumalast eemal, ka mõtted Jumalast - nii kummaline see on.

Jumalakogemusest ei peaks rääkima liiga kergekäeliselt. Algul võib see olla vaid mõtete ja tunnete vaikimine, mis juba iseenesest on suur õnne tunne keset meie tühjust. Tõeline vaikimne haarab endasse, vahel põleb see kelleski, tühjendab, teeb valu, vahel aga on see täitev vaikimine, Jumala enda tekitatud vaikimine, mis on täidetud Jumala lähedusega. Kuid siis ei saa enam sellest rääkida, siis ei saa enam oma Jumalakogemust inimestele teada anda. Siis kantakse endas aimdust täidetud vaikimisest nagu õhkõrna lilleõit, mida ei tohi asetada kõleda tuule kätte.

Palvetamise kõrgeimaks astmeks on vaikiv ühekssaamine selle Allikaga, kus Jumal ise kujutult asub. Kui me eemaldame kõiksugu kujutluspildid ja süüvime oma kujutlusteta allikasse, siis saame me Jumalaga üheks. Meister Eckharti arvates võivad need pildid, mille me oma kujutluses Jumala kohta loome, takistada Jumalal meis toimimast: „Vähim pilt loodust, mis on sinus, on samasuur kui Jumal, see on sulle takistuseks Jumala täielikul kogemisel. Senikaua kui sul on selline pilt, peab Jumal kõrvale hoidma ja niipea kui see pilt ära kaob, ilmub Jumal teadvuses kohale." Pildid ongi mõtted ja kui on veel mõtted, siis Olemusse me ei pääse. Mõtted ongi Jumalast, ehk Olemusest eemalolek.

Vaikimises tuleb lahti lasta kõikidest piltidest ja mõtetest, et me ei hoiaks kinni teed Jumalale. Kui me loobume iseenda mõtetest, kui loobume sellest jumalast, kelle oleme ise välja mõelnud, siis anname Jumalale võimaluse meis sündida: „Hinge sügavaimas sisimas, puhtaimas osas, kuhu ei mahu enam ükski mõte, selles tulukeses, mis võib võimsalt lahvatama lüüa, „sünnib" Jumal. Selles hinge puhtaimas ja kõige õrnemas osas on tema koht - selles sügavas vaikimises, kuhu pole veel kunagi jõudnud ükski loodu pilt, ega mõte."

Igaühes meist on üks koht, üks ruum, kus valitseb täielik vaikus, koht mis on vaba lärmakatest mõtetest, vaba muredest ja soovidest. Selles kohas oleme me täielikult iseenda juures. See koht, mis pole mitte mingitest mõtetest ähmastatud, on Inimeses kõige väärtuslikumaks. See on paik, kus inimene kohtub tõeliselt Jumalaga ja saab Jumalaks, teadvustades end Olemisena, Puhta ja Ainsa Teadvusena, Vabadusena, Armastusena, Tõena, Vaikusena, Tühjusena, mis pole tühi. Me ei pea ise midagi looma, see koht on täiesti olemas, kuid peidus meie mõtete ja murede koorma all. Kui me kaevame selle vaikuse ruumi enda sees taas lahti, siis võime kohtuda Jumalaga nii nagu ta on. Sel juhul ei hola me enam kramplikult kinni iseendast ega oma mõtetest, ka mõtetest Jumala kohta ja tema kujutluspildist, vaid loobume endast täielikult ja laseme endid haarata sellesse Ju mala Saladuse rüppe, mis meid kannab. Siis ei tee me enam Jumalale ettekirjutusi, kuidas ta peaks meiega kohtuma, vaid muutume tulemisele, ilmumisele avatuks, nii nagu tema seda on plaaninud. Ka siis kui me selle vaikimise koha oleme endas vabastanud, ei saa me mingit Jumalakogemust sundida. Me võime samamoodi tunda ka tühjust ja pimedust. Kuid siis oleme me ikkagi Jumala vastuvõtmiseks avatud. Me ei oota uudishimulikult ega kannatamatult Jumala kogemist, sest see ei tule meile arvataval kujul.

Me loobume kõikidest ootustest - sügava Jumalakogemise ootusest, õnnetunde ootusest. Me loobume oma piltidest ja kujutlustest, me loobume iseendast. Me ei pea Jumalale midagi tõestama, ei mingeid hingekosutavaid mõtteid ega jumalakartlikke tundeid. Me lihtsalt oleme Jumala ees vaikne. Me hoiame oma tühja südame tema kohalolekus, et see saaks täidetud tema sõnulkirjeldamatu armastusega. Me vaikime Jumala ees ja ootame.

Mr ei tea, kas Jumal tuleb ja haarab meid endasse. Oma usus teame me vaid seda, et ta on siin ka siis, kui me teda ei koge. Vastu pidada ja oodata, ka palves Jumala mittekogemist välja kannatada, mõtete jakujutluste kindlast kaldast lahti lasta, et Jumala armastuse rüppe lasta end kukkuda, end Jumala lähedusele avada, ilma kindla teadmiseta midagi sellest tundmata - see tähendab pühendunute jaoks suurt vaikimist.

See on ühtaegu vaikimine kogemises ja mittekogemises, see on vaikimine Jumala läheduse tunnetamises ja vaikimine kõikidest inimlikest mõtetest ja tunnetest tühjenemises, see on vaikimine teispool kogemust, vaikimine, mis laseb lahti iseendast ja igasugusest kogemuse otsimisest ning usaldab end täielikult Jumala Kõrgeima Armu rüppe.

Sageli peame me astuma sammu tagasi, et hiljem saaksime taas edasi minna.

Ülevat ja harrast jõudmist Vaikuse Majja, Vaikuse piirideta ruumi. Jumal on meie endaga ühekssaamise ülim atmosfäär, meie olemuse Olemus.

Autor teadmata